Mida teha, kui laps tahab saada häkkeriks?

Mul jookseb hetkel üks väike reklaampostitus mängu jaoks Facebookis ja üks päev jäi selle all silma selline kommentaar:

Võiks siis olla muidki lauamänge, mis õpetaks olema mitteseaduskuulekas. Peremäng vägistajatest, koolikiusajatest või autovarastest äkki? PS. 90% Eestis ringlevast tarkvarast on endiselt piraaditud.

Kui püüdsin täpsemalt probleemist aru saada, et kuidas siis üks magistritöö raames valminud lauamäng inimese meelest mitteseaduskuulekas on, ning seletasin veidi valge ja musta kaabu häkkerite teematikat, siis järgmine vastus oli selline:

samahästi võiks lasteaias lapsed kasvatada kanepit… See on nagu relaps aega, kus mänguasjadeks olid lastesuitsud ja lastetuhatoosid. Lastešampus juba on, äkki lasteviin ka? Pedagoogikas ei peeta eriti eetiliseks piiripealsust kriminaalse või ebaeakohasega.

Ja siinkohas tunnen, et ma ei saa vaiki olla. Muidugi on tänapäeva noortel hoopis erinevad unistused tuleviku osas, kui nende lapsevanematel nooruspõlveks. Kes tahab saada suunamudijaks, kes juutuuberiks ning olen kohanud ka noori, kes soovivad häkkeriteks saada. Mõistan täiesti, et arvutikauge lapsevanema jaoks on see kõik arusaamatu ja hirmutav – eriti veel see häkkeri teema, sest meedia on loonud seose, et häkker = pätt ja kurjategija. Miks ei võiks lapsed unistada astronaudi, kirurgi või advokaadi kutsest?

Foto: https://www.litmusbranding.com/ast/uploads/2017/12/Oct-2017_3_campaigns-that-bring-to-life-childhood-dreams-1.jpg

Tegelikult ei tasu seda häkkeri karjääri valikut karta. Häkker tähendab tegelikult lihtsalt inimest, kellel on väga head teadmised sellest, kuidas arvutid, internet ning muu nutimaailm toimib. See on täpselt samasugune elukutse kui poliitik, pankur või sotsiaaltöötaja. Ning nagu iga ameti juures on võimalik seda teha ausalt ja eetiliselt, või siis pahatahtlikult, ning oma kasu silmas pidades.

Head häkkerid teevad tegelikult palju head – nad aitavad luua turvalisi lahendusi, testivad süsteemide nõrkusi ning aitavad neid parandada. Nad hoiavad silma peal suurte internetifirmade tegevusel ja vajadusel tõstavad kisa, kui mõni suurkorporatsioon teeb otsuseid, mis võivad nende kasutajatele kahjulikud olla. Nad otsivad rakendustest kahtlasi tagauksi ja panevad proovile riiklikud andmebaasid, et me kõik saaksime rahulikumalt uinuda teades, et meie andmed on kaitstud. Ehk siis häkker on samasugune ühiskondlikku kasu toov amet nagu arst, politsei või õpetaja – lihtsalt palk on märgatavalt parem 😉

Kui sind eetiline häkkimine hakkas huvitama, siis vaata näiteks https://www.eccouncil.org/ethical-hacking/

Muidugi ei saa siinkohas mööda vaadata halbadest häkkeritest ehk kräkkeritest. Ka nemad püüavad leida andmebaasides ja internetilehtedel nõrkusi, kuid leides augu ei teavita nad mitte lehe omanikku, vaid püüavad pigem isiklikku kasu saada. Kahjuks nende tegevus on palju nähtavam ja just need musta kaabuga häkkerid (black hat hackers) on need, kes meedia uudiskümnist ületavad igapäevaselt. Aga sama kehtib ju iga eluvaldkonna kohta. Kui tihti me ikka saame lugeda ausatest ja asjalikest poliitikutest või arstidest, kes oma tööd asjalikult ja suure professionaalsusega teevad. Kahjuks kliki toob skandaal ja kogu meedia on klikimajandusele üles ehitatud.

Seega kui su laps räägib sulle oma soovist häkkeriks saada, siis ära mine paanikasse, vaid aruta lapsega läbi väärtused ja reeglid. Häkkimise eesmärgiks peab olema see, et luua turvalisem keskkond meie kõigi jaoks. Mitte kunagi ei tohi kellegi kontot või andmeid koguda ilma inimese teadmata ja kui leiad mõne laokil andmebaasi või vigase lehe, siis tuleb sellest kohe teavitada inimest, kellele need andmed või veebileht kuuluvad.

Kõige parem on lapsel lasta kõige pealt vanemate kontode kallal osavust proovida. Kui oskused kasvavad, siis tasub ennast panna proovile juba küberolümpial ning  leida mõni mentor, kes aitaks seaduskuulelikel viisidel oma oskusi edasi arendada. Ning kui noorel on annet ja jätkub kannatust vajalike teadmiste ja oskuste omandamiseks, siis häkkeri elukutse võib tulevikus olla väga mõistlik ja põnev valik, kus palk on üle keskmise.

Ehk siis julgustage lapsi juba varakult arvutitega sina-sõbraks saama ning püüdke aidata leida tal just see asi digimaailmas, mis silma särama paneb. Mõni noor tahab ainult küberturvalisusega tegeleda, mõni noor jälle eelistab andmebaasides mustreid otsida ning kolmas meisterdab mänge või meelelahutuslikke programme. Igast IT huvilisest noorest ei saa head häkkerit, kuid kui ajud on olemas ja kirge teema vastu ka, siis palun ärge hakake last ümber veenma, kui ta teile õhtusöögilauas teatab, et kui ta suureks saab, siis saab temast häkker.

Aga kindlasti tuleb noorele selgeks teha, et häkker kirjutab oma koodi ise ning see ei ole häkkimine, kui tõmbad internetist kellegi teise loodud programmi, mida sa ise lugeda ei oska ning selle abil siis midagi teed. Selline käitumine on puhas lollus, sest väga tihti riputavad selliseid nö häkkimisprogramme internetti just pahad häkkerid, et saada kontroll naiivsete kasutajate seadmete üle. Häkkimine ei ole lihtne amet ning kindlasti ei saa häkkeriks (ega mingiks IT spetsialistiks), kui päevad otsa ainult teiste loodud mänge mängid.

Ja kuigi igast lapsest ei saa head häkkerit, siis iga laps peab teadma, kuidas on ohutu internetis toimetada. Kui sa täpselt ei tea, kuidas lapsega turvalise interneti teemasid põhjalikult läbi rääkida, siis võta appi digipädevusi õpetav lauamäng “Häkkerite lahing” ja loe läbi raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” – need annavad esmased vajalikud teadmised, mida iga internetis käiv inimene ka teadma peaks (hoolimata vanusest, soost või usutunnistusest).

Tunnuspilt: conference.hitb.org

Koolitund lauamängu “Häkkerite lahing” abil

Tunni eesmärk on õpilastele mängulisel viisil õpetada erinevaid digipädevusi. Mängu slaidid on tehtud lauamängu „Häkkerite lahing“ baasil ning tunni läbiviimiseks on vaja mängust järgmisi komponente:

  • Tegelaskaardid
  • Pahavaražetoonid
  • Numbrižetoonid

Kui soovite kasutada trükitud mängu, siis minimaalselt on vaja kahte mängu komplekti – sellisel juhul saab klassis moodustada 4 tiimi. Ideaalne oleks moodustada 3-4 liikmelised tiimid ning vastavalt sellele ka tuleks mängude arv (1 mäng = 2 tiimi). Kooli jaoks on soodsam osta elektroonilised failid, mida saab ise välja printida piiramatu arv kordi.

Olemas on ka koolidele mõeldud pakett, mis sisaldab 4 mängu, elektroonilisi faile ning raamatut „Turvaline internet. Digimaailma teejuht“. Selle komplekti hind on 99 eurot ning hind sisaldab ka transporti kulleriga kooli. Huvi korral palun võtta ühendus kool@digiabi.ee.

Lisaks mängule on igal tiimil vaja kolme vastusekaarti tähtedega A, B ja C – need võib meisterdada näiteks papist.

 

Lisaks peaks valima tunni jaoks sobiva raskusastmega slaidid. Häkkerite Lahing – tase 1 slaidid sobivad 1.-2. klassile, Häkkerite Lahing – tase 3 slaidid 3.-4. klassile ja Häkkerite Lahing – tase 5 slaidid 5.-6. klassile. Samas kui soov mitu korda mängu tega, siis võib kõigi klasside puhul alustada esimesest tasemest ning siis edasi liikuda raskemate küsimustega järgmises tunnis.

Tunni käik:

  • Tunni alguses valib iga tiim endale 6 tegelaskaarti ning paneb need laua peale ritta. Iga tegelaskaardi ülemisse nurka pannakse numbrižetoon ühest kuueni;
  • Mängu eesmärk on oma kasutajad puhastada pahavaražetoonidest – võitja on tiim, kes kõige enne oma kasutajakaardid pahavarast puhtaks saab. Kui tunni lõpul pole ükski tiim kõiki kasutajaid pahavarast puhastanud, siis on võitja see tiim, kelle kasutajakaardidel on kõige vähem pahavara;
  • Mängu alguses veeretab häkker kolm korda oma täringuid – vastavalt sellele tuleb numbritäringul näidatud numbriga kasutajale asetada pahavaratäringul märgitud pahavaražetoon. Kui selle numbriga kasutajal on täpselt selline pahavaražetoon, siis teist žetooni samale kasutajale ei lisata;
  • Kaitsekaartide puhul näidake kõigepealt küsimust ja lugege see kõva häälega klassile ette koos vastusevariantidega. Siis on tiimidel aega 30 sek omavahel arutada, et millised vastusevariandid võivad olla õiged. Õiged võivad olla üks, kaks või ka kõik kolm vastust ning aja möödudes peavad tiimid üles tõstma need vastuskaardid, milliseid nad õigeks peavad;
  • Kaitsekaardil märgitud kaitseikoone saavad kasutada kasutajate pahavarast puhastamiseks ainult need tiimid, kes vastasid täiesti õigesti (märkisid ära kõik õiged vastused ning ei pakkunud ühtegi valet);
  • Nende küsimuste puhul, kus vähesed tiimid vastavad täiesti õigesti tuleks veidi pikemalt peatuda ja teemat veidi koos lastega arutada. Kui kõik tiimid vastavad küsimustele korrektselt, siis nende slaidide juures pole mõtet pikemalt peatuda, sest suure tõenäosusega päris lõpuni te ei jõua niikuinii slaididega 45 minuti jooksul.

Mõned ideed, et häkkerite rünnakud ka õppimiskogemuse osaks muuta…

  • Kui häkker ründab, siis kirjeldage olukorda mänguliselt. Näiteks kui tuleb katkise luku ikoon, siis võib öelda:
    • Häkker aimas kasutaja parooli ära, sest see oli liiga lihtne
    • Huvitav kas kasutaja telefonil ikka ekraanilukk oli peal
    • Arvatavasti peaks see kasutaja küll endale kahetasemelise autentimise panema jne
  • Kui tuleb musta häkkeri ikoon, mis tähendab pahatahtlikku või rumalat käitumist internetis siis võib kommenteerida:
    • Huvitav, kas see kasutaja laikis mõnd solvavat kommentaari
    • Kindlasti sai ta kirja, et võitis lotoga miljoni ja klikkis lingil
    • Äkki ta postitas kellegi pildi ilma loata jne
  • Tühja pea ikoon tähendab väheseid teadmisi internetis ja selle puhul võivad näited olla sellised:
    • Äkki see kasutaja ei oska internetis oma infot ära kustutada
    • Võibolla ei osanud ta sotsiaalmeedias oma privaatsussätteid korralikult seadistada
    • Mis te arvate, kas on võimalik, et ta mingis mängus skämmi jäi uskuma?

Oluline on see, et kõik kommentaarid oleksid suunatud kasutajakaartidele ja mitte mängijatele. Samas annab see hea võimaluse tuua näiteid asjades, millega lapsed internetis kokku puutuda võivad. Kui endal kohe näiteid pähe ei tule, siis soovitan sirvida raamatut „Turvaline internet. Digimaailma teejuht“ – sealt leiab päris palju rumalaid juhtumisi elust enesest, mida saab mängus näideteks tuua.

Igatahes edu tunni tegemisel – oma magistritöö jaoks viisin ka läbi külalistunnid Laagri kooli teistes klassides sarnasel moel ja seal lastele tund meeldis nii väga, et ei tahetud vahetundigi minna 😉

Ja kindlasti vaadake ka muid turvalise interneti õppematerjale, mis siin lehel on. Äkki pakub mõni asi veel huvi.

Vahvaid, lõbusaid ning turvalisi tunde 😊

 

Diana Poudel
diana.poudel@gmail.com
GSM: 53 097 003

Mida peaksid teadma, kui su laps BitLife mängib

Sellel nädalal jõudis meie majapidamisse uus mäng nimega Bitlife. Ja sellega seoses käivad vestlused olid igatahes piisavalt värvikad, et otsustasin nüüd asja üle vaadata ning see oli päris põnev kogemus.

Mäng ise on lihtne. Mängu alguses sünnid mingi tegelasena ja siis teed elus valikuid ning mingi hetk siis sured ära. Iga elu on täiesti erinev ning valikuid on palju – täpselt nagu päris elus. Mäng ise on pigem teksti põhine ja mingit ebatsensuurset graafikat seal ei ole. Samuti ei ole mäng võrgupõhine – ehk siis mingeid kahtlasi kontakte võõrastega tekkida ei saa. Seda veidram tundus mulle fakt, et PEGI soovitab seda mängu alates 16 eluaastast ja App Stores on selle vanuseks märgitud 17+

Aga piisas paarist minutist mängust, et aru saada miks see vanusepiirang on. Näiteks minu esimene tegelane oli soovimatu rasedus tulemus ning tema vend sündis peale seda, kui ta isale oli kehvasti tehtud vasektoomia. Noorem õde sündis selle tulemusena, et isal kondoom libises ära.

Kui mu tegelane 14 aastaseks saab, siis pakub mulle mäng juba valikuid, et mul on võimalus suudelda mingit poissi ja pean tegema valiku, kas jooksen ära, suudlen keelega või suudlen ilma keeleta. Mida vanemaks tegelane saab, seda värvikamad valikud on suhete osas.

Muidugi viib paar aastat hiljem see tegelase valikuteni, et oled rase ja kas hoiad lapse alles või teed abordi. Selle kõige kõrval tundub valik, et kas nüüd lapse vaktsineerid või mitte väga süütuna, aga samas eks see ole ka väga tugev väärtushinnangute teema.

Siis pean otsustama mida teha, kui tänaval prostituudist mööda jalutan või kui mu ülemus tahab et mingi paki kolmandatesse riikidesse viin ja ta on nõus reisi kinni maksma ning lisatasu pealekauba andma.

 

Ma ei hakka nüüd kõiki detaile siia kirja panema, kuid ütleme nii, et tunni jooksul sain olla homoseksuaalne mees, kes elukaaslasega koos lapsendas lapse, heteroseksuaalne karjäärinaine, kes läbis mitmeid plastilise kirurgia erinevaid protseduure, mul oli paar üheöösuhet ning ühe tegelasega tegin isegi soovahetusopi. Mängus saab minna raamatukogusse kui ka kasiinosse, käia naabri juures vargil, mõrvata kedagi päranduse ootuses, mediteerida, trenni teha, olla spermadoonor, valida tavameditsiini või nõidarstide vahel ja väga palju põnevaid asju veel.

Igatahes on kindel see, et mul tuleb lähiajal lastega üks väga hariv vestlus maha pidada. Ma ei usu sellesse, et karm keeld on lahendus, kuid selle mängu poolt pakutav sisu ei ole ka selline, mida ilma selgitustöö ja pideva aruteluta väga lubada saaks. Sest vähemalt minu väärtushinnangud seal mängu algoritmides paigas ei ole…. Ninaopp ei tohiks olla see, millega meeleolu parandada ning konflikolukordade lahendamisel ei piisa alati valikutest solva, ründa, põgene või ignoreeri.

Aga väike soovitus – ärge nüüd lastelt kohe uurima minge, et kas nad BitLife mängivad vaid pigem uurige, mida nad mängivad. Sest pole mõtet huvi tekitada neis, kes sellest mängust miskit ei tea. Lisaks ei ole see ainuke selletaoline mäng – see tundub lihtsalt kõige populaarsem olevat.

Väike saladus võib viia väga suurte jamadeni

Mõni aeg tagasi sattusin kuulma paari põhikooli õpilase vestlust teemal, kas tuleks üks ühine tuttav internetis blokeerida või mitte. Kuna tihti on selline tuttavate blokeerimine märk, et tegemist on küberkiusamisega, otsustasin vestlusesse sekkuda ja uurida, mis sunnib selliseid meetmeid kasutusele võtma. Selgus, et see tuttav oli noortelt eelmisel õhtul soovinud saada miskit, mida nad nimetasid „selleks, mida sa oma raamatus keelad kindlasti jagada“. Mul läks mõni hetk aega, et taibata, et viidatakse alastipildile või nude‘le, nagu noored seda ise nimetavad.

Ja kuigi õnneks need noored isegi ei kaalunud selle soovi täitmist, läks mul ikkagi ohutuli peas põlema. Meenus kohe kaks lugu, mis samuti sisaldavad selliseid märksõnu nagu 7. klass, alastipildid, suhtlus internetis ning mõlema loo lõpp on väga traagiline.

Esimene lugu juhtus juba üksteist aastat tagasi Viljandis, kui kohalikke vapustas ühe 7. klassi nooruki enesetapp. Hiljem selgus, et noormees oli tutvunud internetis kauni neiuga, kellega pikemalt suheldi ja mingi hetk saadeti üksteisele ka intiimseid fotosid ja videoid. Kohe peale kompromiteeriva materjali saatmist selgus, et noor ja kaunis neiu polnud noor ega kaunis, vaid tegu oli hoopis küberkurjategijatega, kes hakkasid nüüd veel räigemaid materjale välja pressima, ähvardades muidu olemasolevad avaldada. Ja nagu tihti juhtub, siis nende nõudmiste täitmine tõi kaasa järjest suuremad ja lõppes see noore inimese enesetapuga. Hiljem kui lugu „Pealtnägijas“ ekraanidele jõudis, selgus, et sellel kurjategijal oli veel mitmeid ohvreid Eestis ja ka mujal Euroopas.

Teine lugu on veelgi laiemalt tuntud ja selle peategelane on Kanada 15-aastane koolitüdruk, kes 2012. aasta sügisel pani YouTube’i üles oma enesetapukirja ning mõned päevad hiljem tegi selle teoks. Ka tema lugu algas sellest, et ta 7. klassis tutvus internetis ühe inimesega, kes ütles talle, et ta on ilus ja eriline ning mingi hetk läks flirt nii kaugele, et ta vestluspartnerile veebikaamera ees oma rindu näitas. Ja see üks väike rumalus lõppes kahjuks mõned aastad hiljem väga kurvalt.

Internetis on mõlema loo kohta palju materjale. Guugeldage „Pealtnägija hispaanlanna“ või „Amanda Todd suicide letter“ ja saate masendava ülevaate sellest, kuidas küberkurjategijad kasutavad noorte hirme ja unistusi, et saada materjale tumeveebi lehtedele.

Oluline on mõista, et need probleemid pole kuhugi kadunud, vaid sama lugu kordub ikka ja jälle. Nende noorte pärast, kellega see teema kerkis, ma tegelikult ei muretsegi. Nad said juba enne meie vestlust aru, et see on rumal idee ning rääkisime selle teema uuesti ka pikemalt lahti. Aga tegu oli 7. klassis käivate õpilaste ning juttu veebi teel jagatavatest intiimsetest materjalidest ja seetõttu päris ära kustunud pole ohutuli siiani. Ma ei usu, et need paar õpilast, kellega vestlema sattusin, on ainsad siinkandis, kes on kokku puutunud selle teemaga. Ja seetõttu on väga oluline, et nii kodu kui ka kool pingutaksid, et lapsi õpetada toime tulema ka selliste ohtudega, millega paljudel lapsevanematel ja pedagoogidel kogemus puudub.

Kuidas sellist olukorda ennetada?

Ausalt öeldes ei ole mul mingit imeravimit pakkuda, mis aitaks sellist olukorda 100% välistada. Kuna usalduslike sidemete loomine kuulub pigem psühholoogia kui tehnika valdkonda, siis paljuski loeb see, kui enesekindel on noor ise ja kui palju ta kaaslaste surve all või võõraste meelituste peale murdub. Aga kindlasti on oluline, et noor mõistaks, mis tagajärjed sellise info jagamine endaga kaasa võib tuua. Vaadake koos noortega neid kahte videot ning arutage, et kuidas oleks pidanud käituma, et need lood teistmoodi oleks lõppenud.

Ja läbi arutada ka see, mis teeb sellise foto jagamise eriti ohtlikuks. Võibolla on see küüniline vaatenurk, kuid tuues paralleeli seksuaalõpetusega, siis vaevalt ükski lapsevanem tahab, et ta kaheteistaastane laps kondoomi eesmärgipäraselt kasutaks. Ometigi on juba viiendas klassis tund, kus noored õpivad kondoomi panekut banaanile. Kuigi see mõte võib olla häiriv, siis parem on ju see, kui noor teab, kuidas end suuremate ohtude eest kaitsta. Sama kehtib fotode puhul ‒ foto, kus on nägu peal või mõni väga iseloomulik tätoveering, on ju palju ohtlikum, kui foto, millelt isikut ei ole võimalik tuvastada.

Tihti kasutatakse usalduse võitmiseks ka meetodit, kus väljapressija ise saadab enne fotosid või videosid ning sellega kasutatakse mõjutamispsühholoogiast tuntud võtet, kus teine pool sunnitakse n-ö vastuteenet osutama. Noored peavad mõistma, et väga tihti saadetakse neile lihtsalt teiste ohvrite materjale ning kui inimesega on internetis tutvutud, siis kunagi ei tea, kes on teisel pool ekraani.

Kuidas käituda, kui pilt on juba jagatud?

Paratamatult on teismeiga eriti kõrge riskikäitumisega ning seetõttu tuleks ka rääkida teemal, kuidas käituda siis, kui rumalus on juba tehtud. Kindlasti ei ole mõistlik noort süüdistada, sest põhisüüdlane on ikkagi see, kes talle usaldatud privaatseid materjale kasutab väljapressimiseks, hirmutamiseks või kiusamiseks.

Kindlasti peab iga teismeline teadma seda, et väljapressimine oma olemuselt on selline, et järeleandmine ei kaota probleemi, vaid suurendab seda. Ehk siis mitte kunagi ei tohi ühe lolluse varjamiseks teha veel suuremat rumalust. Julgustage noort selliste muredega alati enda poole pöörduma ning tal peab olema kindlustunne, et teda ei hakata süüdistama. Tehke koos avaldus politseisse ning tasub kaaluda ka psühholoogi kaasamist, sest igal juhul jätab selline usalduse kuritarvitamine jälje.

Ma tõesti loodan, et ma muretsen üle, kuid kahjuks on statistika mu vastu. Näiteks põhikooli vanema astme koolitusel küsin noortelt alati ka anonüümse küsitluse käigus, kui paljud neist on saatnud privaatse sõnumiga infot, mida avalikult jagada ei soovi. Tavaliselt vastab 50-100% osalejatest, et nad on seda teinud. Aga väike saladus võib olla see, mis võib viia väga suurte jamadeni.

10 soovitust kuidas alanud aastal turvalisemalt internetis liigelda

Väga paljud inimesed kipuvad arvama, et nad on liiga ebaolulised või vaesed selleks, et võiks sattuda küberpättide vaatevälja. Ja neilt pole ju tegelikult miskit virtuaalset võimalik varastada. Tegelikult päris nii see ei ole ja just seetõttu palun koolitustel alati inimesel mõelda kolmele küsimusele:
  1. Kui suure summa eest oled sa andma pättidele ligipääsu enda sotsiaalmeediakontodele, et su tuttavatelt saaks raha välja petta?
  2. Kui suure summa eest oled sa nõus mõnda oma fotot laskma postitada mõnele pornolehele?
  3. Kui su arvuti kohe praegu põlema läheks, siis kui palju oled saa nõus osavale IT tüübile maksma, et see su andmed ja failid taastaks?
Nüüd liida need kolm numbrit kokku ja saad ligilähedase summa, et kui palju küberpätid sulle võivad kahju teha. Seda ka juhul kui su pangaarvel on null eurot ning sul puudub igasugune avalik maine, mille kaitsmisest sa hooliks. Aga õnneks on pätid laisad ja kuna internetis on inimesi palju, siis kasutatakse tihti küllalki sarnaseid meetodeid andmete väljameelitamiseks.

1. Uueks aastaks uued paroolid

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et hea parool kestab igavesti, siis tegelikult see nii ei ole. Pidevalt võib lugeda uudiseid, kuidas ühe või teise lehe andmebaasid on häkkerite rünnaku alla sattunud ning kasutajaandmed koos krüpteeritud paroolidega on kõigile kättesaadavad. Muidugi salvestab iga korralik veebileht paroole krüpteeritul kujul, kuid arvutite võimsus kasvab pidevalt ja see, mis mõne aasta eest oli lahendamatu ülesanne võib tänaste arvutite jaoks olla mõne tunni töö.
Seetõttu tasub korra aastas vähemalt enda jaoks olulistel kontodel paroole uuendada. Ja kindlasti tuleb eriti hoolikas olla oma esmase e-posti parooliga, sest kui mõni pahatahtlik inimene sellele ligi pääseb, siis saab ta muuta ka kõik su teiste kontode paroolid kasutades “Unustasid parooli” nuppu.

2. Kaheastmeline autentimine

Veel parem kui lisaks paroolidele seadista oma Gmaili ja Facebooki kontole kaheastmelise autentimise. See siis tähendab seda, et kui logid oma kontodele sisse võõras seadmes, siis saadetakse su telefonile kinnituskood, mille pead sisestama. Muidugi ei aita see juhul, kui su telefon varastatakse, kuid igasuguste välismaiste häkkerite jaoks on see piisav takistus, et nad sinu konto ründamisest loobuks.

3. Googelda ennast

Kui veel kümme aastat tagasi räägiti igal müügikoolitusel seda, et kui oluline on mulje, mille jätad koostööpartnerile esimese 5 sekundi jooksul, siis nüüd ei pruugi sa sellele kohtumisele pääseda kui su virtuaalne visiitkaart piisavalt atraktiivne pole. Ehk siis peaksid pidevalt jälgima vähemalt oma esimest paarikümmet otsingutulemust, mis Google sinu kohta näitab. Vajadusel saab neid otsinguid veidi kohendada. Muidugi tasub alati meeles pidada, et internetist asjade eemaldamine on sada korda keerulisem kui nende asjade postitamine sinna.

4. Suurpuhastus virtuaalmaailmas

Kord aastas tasub teha ka üks suurem puhastus oma digiriiulitel. Sorteeri äta eelmise aasta fotod ja jäta alles vaid need kõige paremad. Vaata kriitilise pilguga üle oma sõbralistid – iga sõber sotsiaalmeedias tekitab päris palju infomüra ja seetõttu tasuks hoida seal ainult inimesi, kelle tegemised sind ka päriselt huvitavad.

5. Privaatne või avalik

Vaata üle ka oma privaatsussätted enda kontodel. Mida soovid jagada kogu maailmaga ja mida pigem jagaksid oma lähimate tuttavatega.

6. Tee tagavarakoopiad olulisest

Viimasel ajal on järjest suuremat populaarsust kurjategijate seas kogumas ka pahavara, millega pannakse kasutaja arvutis andmed lukku ja nende avamiseks peab kasutaja kurjategijatele maksma lunaraha. Kogu selle skeemi idee toimib põhimõttel, et enamik inimesi ei tee oma andmetest pidevalt koopiaid. Kui sul andmed on korralikult varundatud, siis ei pea sa kunagi seisma silmitsi dilemmaga, kas kaotada vajalikud andmed või maksta kurjategijatele. Odavaim variant on välise kõvaketta ostmine, kuid ise kasutan näiteks Dropboxi – seal saan alati vajadusel andmed taastada.

7. Investeeri viirusetõrjesse

Kuigi viirusetõrje ei anna 100% kaitset, siis ikkagi hea viirusetõrje aitab hoida suuremate pahanduste eest. Ja viirusetõrjet ei ole vaja ainult arvutisse vaid tegelikult võivad pahavaraga nakatuda ka nutitelefonid ja tahvelarvutid. Ükski viirus ei ole loodud selleks, et sinu seadet kiiremaks ja paremaks teha. Pigem püütakse pahavaraga ikka kätte saada sinu paroole, krediitkaardiandmeid või kasutatakse sinu arvutit mingitel valgustkartvate tegevuste jaoks. Aga nagu öeldud, siis ei tähenda seadmes olev viirusetõrje seda, et kasutaja võib mõtlematult kõigel klikkima hakata. Nagu vaktsiinid aitavad kindla haigustüve puhul, siis ka viirusetõrje ei pruugi kursis olla iga pahavara koodiga ja ettevaatlik tuleb ikka olla.

8. Ole ettevaatlik privaatsete sõnumitega

Tihti tekitavad meile kõige rohkem probleeme need asjad, mida oleme kellegile privaatse sõnumiga saatnud. Kohe kui me jagame privaatselt infot, mida me avalikult oma sotsiaalmeedia seinal kindlasti jagada ei taha, siis oleme pannud ennast olukorda, kus võime langeda väljapressimise ohvriks. Selles osas on meedias väga kurbi lugusid läbi käinud ja seda eriti just teismelistega seoses. Kui sul on kodus mõni teismeline, siis soovitaks vaadata koos temaga YouTube’st Amanda Toddi enestapukirja videot või lugeda Pealtnägija Hispaanlanna lugu.

9. Väldi ussikesi õngekonksude otsas

Kui internetis tundub mingi asi liiga hea, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega ei olegi see tõsi. Igasugused imetooted, üliodavad pakkumised ja suured lotovõidud on lihtsalt ussikesed õngekonksu otsas ja nendega püütakse kätte saada kasutaja raha, isikuandmeid või siis nakatada arvutit mingi pahavaraga. Ära kunagi pane krediitkaardiandmeid lehele, mille omanikku täpselt ei tea ning samuti ära kasuta kahtlastel lehtedel kunagi samu paroole, mida kasutad oma põhikontodel. Kui internetis on mõni asi tasuta, siis kaubaks oled üldjuhul sina ise.

10. Ära jaga jama

Öeldakse, et vale teeb kolm tiiru ümber maailma enne kui tõde uksest välja saab ja kahjuks nii see täpselt internetis kipubki olema. Väga tihti näen enda FB seinal, kuidas inimesed jagavad postitusi, mille tõesisaldus on minimaalne. Mõnikord ärkavad ellu ka aastatetagused uudised või tekib paanika kellegi suvalise postitusest. Seetõttu oleks ju tore, kui uuel algaval aastal inimesed rohkem süübiks asjadesse ja kindlasti pole mõtet jagada ühtegi asja ainult pealkirja põhjal. Kui mingi teema kõnetab, siis kontrollige üle, kas allikas on usaldusväärne enne kui jagate. Kui teema nii palju ei kõneta, et viitsiksid paar minutit allika taustauuringule kulutada, siis parem ära jaga – infomüra on niikuinii meeletu.

Ekraaniaeg ja tühjad kalorid

Sellel teisipäeval peale osalemist saates “Suud puhtaks” sõitsin autoga kodu poole ja püüdsin aru saada, miks mulle mõjub väljend ekraaniaeg nagu punane rätt härjale. Ja peale mõningast juurdlemist sain aru – tegu on sama ohtliku väljendiga kui kalorid.
Näiteks kui ma ütlen, et eile tarbisin 2000 kalorit, siis see tegelikult ei ütle ju miskit minu toitumisharjumuste kohta. Üldse et saaks asjad konteksti panna on vaja teada minu vanust, sugu, pikkust, kaalu, liikumisharjumusi ja praegust kehalist vormi. Samuti ei ole ju oluline ainult nende kalorite hulk vaid ka kvaliteet. Kas ma sain kalorid hamburgerit ja friikartuleid tarbides või hoopis mõnd suppi ja salatit süües.
Täpselt sama vähe ütleb tegelikult see, kui ütlen, et mu keskmine ekraaniaeg päevas on kaheksa tundi. Sest probleem ei ole otseselt ekraaniaeg vaid see, mida me täpselt seal ekraanilt vaatame. Kusjuures tänapäeva spordiklubide võimaluste juures ei pruugi suur ekraaniaeg tähendada isegi vähest liikumist – ka jooksulindil liikudes saab uudiseid lugeda või YouTubest videoid vaadata.
Seega ma tõesti arvan (ja seda arvamust ka seal saates üsna jõuliselt sai väljendatud), et ei ole oluline see, kui kaua me oma ekraanide taga istume vaid see, mida me seal teeme. Nagu toidu puhul ei räägi me enam kaloritest vaid pigem sellest, et toitumine peab olema mitmekülgne ja tervislik, siis samamoodi peaksime ekraaniaja osas pigem alustama diskussiooni selle üle, et millised rakendused ja tegevused on arendavad ja millised tegevused on nö tühjad kalorid.

Aga kuidas seda ekraaniaja kvaliteeti mõõta?

See on küsimus, millele ühest objektiivset vastust on väga raske anda. Üks võimalus on mõõta seda erinevate veebilehtede või rakenduste järgi. Näiteks võite oma arvutisse panna RescueTime ja vaadata, et millele siis aeg tegelikult kulub.
Muidugi tuleb ka siin ettevaatlik olla, sest rakendus kipub väga kirvega siin liigitama, mis on kasulik ja mis mitte. Selle jaoks on FB alati negatiivne ajakasutus ning programm ei tee vahet, kas panen näiteks üles järgmise kuu koolituste infot (isiklikult nimetaks seda tegevust produktiivseks) või siis lihtsalt kerin postitusi. Facebook on nagu šokolaad – mõistlikes kogustes turgutab vaimu ja ei tee kehale liiga, aga väga lihtne on ennast unustada ja tüki asemel terve tahvli nahka panna.
Lapsevanemana on mul tegelikult kõige vastandlikumad tunded YouTube osas. Seal on väga palju kasulikku, toredat ning harivat. Kahjuks on seal ka väga palju negatiivset ning mõttetut. Võid õppida kuidas ehitada maja või õppida, kuidas ehitada pommi :/
Tegelikult nagu ma ütlesin, siis see teema vajab laiemat diskussiooni, kuid algatuseks paneks siis nüüd paar ideed, et kuidas lapsi suunata arendavama ekraaniaja suunas.

King of Math

Üks väga hea matemaatika mäng, mida oleme koos lastega mänginud ja mille juurde vahepeal tagasi tuleme. Olemas nii Play poes kui ka App Stores. Kui su 5+ klassis käiv laps on matemaatikas veidi hädas, siis enne koduõpetaja palkamist võib näiteks lasta selle mängu kõik tasemed teha läbi. Täiesti võimalik, et peale seda pole koduõpetajat enam vaja. Mängu täisversioon on tasuline, aga see mäng on oma hinda väärt.

Duolingo

Suurepärane rakendus, kus saab uusi keeli mängulisel moel õppida. Ainuke jama on see, et mingi võõrkeel peab olemas olema, mille baasilt uusi keeli õppima hakata, sest eesti keelt seal pole.

Klahvu või 10fastfingers

Tänapäeval valmivad enamik tekste arvuti abiga ja seega mida kiiremini kirjutada suudad, seda produktiivsem oled. Klahvu ja 10fastfingers on mõlemad kohad, kus saab harjutada kiiremini kirjutama.

Google Scholar

Kui akadeemilised andmebaasid kipuvad olema tasulised, siis Google Scholarist leiab väga palju head akadeemilist kirjandust täiesti tasuta.
– – – – –
Pean nüüd lõpetama, kuid väga tore oleks, kui sa kallis lugeja jätaks ka kommentaaridesse mõne soovituse mõne veebilehe või rakenduse kohta, mille võib ka sinna “tervisliku toidu” kategooriasse paigutada.

Postituse pilt: http://ohbythewayblog.blogspot.com/2015/09/a-keyboard-for-breakfast.html

Kuidas Momo teemat lastele seletada?

Minuni jõudis murettekitav tagasiside, et mõned lapsevanemad on lastele turja karanud selle Momo teema pärast ning seetõttu otsustasin siia blogisse postitada ka täiendavad juhtnöörid, et kuidas oleks mõistlik käituda olukorras, kui kuulete, et internetis on mingi jama levima hakanud, mis teie laste vaimset või füüsilist tervist kahjustada võib.

Kõige olulisem: Ärge riielge lastega, sest nemad ei ole selles jamas süüdi

Kindlasti ei ole adekvaatne reageering see, et lapsele kodus turja hüpata, et miks mingi Momo internetis pesitseb. Kui kuulete, et naabruskonnas tegutseb liputaja ning avastate, et ka teie laps on seda tüüpi näinud, siis ei arva te ju ometigi, et teie laps on süüdi, et talle suguelundeid näidati?!?

Igasugune süüdistamine ja kuri reageering põhjustab selle, et te ka edaspidi ei kuule oma lapse käest ühestki ohtlikust olukorrast internetis. Ja Momo on lihtsalt piisk ookeanis – iga päev tuleb peale uusi ja ohtlikke asju ja seetõttu on oluline, et laps tunneks, et saab teile tulla oma muredest rääkima ilma, et teda nendes süüdistama hakatakse.

NB! Kui avastate, et teie teismeline kodus on endale teinud Momo nimelise konto ja hirmutab sellega endast nooremaid lapsi, siis sellisel juhul on jutt teine – isiklikult soovitaks arvutikeeldu jaanipäevani ja nuppudega telefoni ajani, kuni mõistus pähe tuleb.

Momo tegelase konto loomine = küberkiusamine.

Momolt sõnumite saamine = küberkiusamise ohver

Aga milles siis probleem on?

Laste seas on levimas linnalegend ülivõimasast häkkerist Momost, kes näeb väga hirmuäratav välja ning kes saadab lastele nö väljakutseid – laps peab ülesande ära tegema või siis järgneb karistus.

Täiskasvanuna võib raske olla mõista, kuidas sellist asja usutakse, kuid algklassilaste koolitusel laste jutte kuulates hakkab hirmus. Paljud neist usuvad tõsimeeli, et selline kõikvõimas paha tegelane eksisteerib. Aga me räägime muidugi selles vanuses lastest, kes usuvad ka veel päkapikke ja jõuluvana.

Mäng on sarnane Sinivaala mängule ja ülesanded, mida lapsele antakse võival olla ohtlikud ta tervisele ja heaolule. Kes tahab pikemalt lugeda, siis soovitan googeldada Momo Challenge

Tegin laupäeval selle teemalise postituse FB-i ja selgus, et väga paljud lapsevanemad ei olnud asjast kuulnud, kuid samas lapsed on teemaga üsnagi kursis.

Momo päritolu

Momo visuaal on tulnud ühest Jaapani näituselt, kus üks kunstnik oli loonud linnu-naise kuju. Tegu on lihtsalt ühe üsna veidra kunstiteosega, mille pildid hakkasid internetis oma elu elama. Momot reaalselt ei eksisteeri – see on lihtsalt kuju.

Miks Momo kontot sulgeda ei saa?

Mitmed lapsevanemad uurisid FB postituse all ka seda, et miks Momo kontot ei saa sulgeda. Siin on oluline mõista, et Momo pole üks isik vaid neid on tuhandeid üle maailma. Näiteks, kui otsite FB-st kasutajat nimega Momo, siis on pilt üsna hirmutav – isiklikult ei jõudnudki lõpuni seda nimekirja kerida.

Muidugi jääb küsimus, et miks sotsiaalmeedia keskkondade omanikud midagi ei tee. Sellele küsimusele on keeruline vastata. Võibolla on probleem ühiskonna ignorantsuses – üleeile vist teadsid ka Eestis üksikud täiskasvanud, et selline tegelane lapsi internetis hirmutab ja manipuleerib.

Igatahes teen ma hetkel ühte eksperimenti – nimelt panin Avaaz keskkonda petitsiooni, et suured sotsiaalmeedia saidid Momo konto sulgeks. Ma ei saa kuidagi garanteerida, et selle asjaga õnnestub soovitud lõpptulemus saavutada, kuid vähemalt veidi rohkem tähelepanu probleemile saab ikka, kui piisavalt hulk murelikke allkirju koguneb. Kui sa oled ka seda meelt, et täiskasvanud peaks lastele appi minema, et see Momo tegelane internetist eemaldada, siis minge palun Avaaz.org lehele ja andke ideele ka oma toetushääl

Kuidas lapsega Momost rääkida?

  1. Uurige lapselt, mida tema sellest tegelasest teab. Kui ta on teemaga kursis, arutage asi läbi. Kui ta pole teemast kuulnud, siis lihtsalt rääkige talle, et lugesite internetist, et mingid rumalad ja pahatahtlikud inimesed hirmutavad lapsi. Julgustage last alati enda poole pöörduma, kui ta internetis midagi veidrat või hirmutavat näeb.
  2. Kui laps kardab tõsimeeli, et tegu on võimsa häkkeriga, siis näidake talle selle esialgse kuju pilti ja selgitage, et see lihtsalt ühe kunstniku tehtud ning päriselt teda olemas ei ole. Arutage koos, et kui keegi ähvardab internetis, kuidas tuleb käituda. Väga tihti kasutatakse internetis ähvardust, et sind on häkitud, kuid tegelikult eeldatakse lihtsalt, et inimene jääb väidet sinisilmselt uskuma. Ja see pole ainult laste probleem – Peeter Marvet on kirjutanud väga huvitava postituse, kuidas täiskasvanutelt püütakse sarnaselt raha välja pressida.
  3. Kui last Momo pilt häirib, siis selle osas mõned ideed, mis võiks toimida. Üks lapsevanem rääkis FB postituse all kommentaarides, kuidas ta oli Momo koos lapsega armsaks teinud.

    Üks õpetaja kasutas tunnis võrdlust kohaliku jänese kujuga, et kui keegi selle tegelase pildiga konto teeks ja ähvardaks, siis kas sa usuksid. Ehk siis tuleb asjad laste jaoks neile mõistevasse konteksti panna.

Ja lõpetuseks paneks südamele, et palun rääkige lastega internetis toimuvast iga päev ja ainult mitte siis , kui mingi teema sotsiaalmeediat ummistab. Näiteks võiksite endale selgeks teha sellised asjad:

  • Milliseid YouTube kanaleid teie laps jälgib?
  • Milliseid Instagrami pilte vaatab (kas tal on mingi teemaviide ehk hashtag, mida ta alati jälgib)?
  • Milline on kõige põnevam video, mida ta viimase nädala jooksul nägi?
  • Mis mänge ta mängib ja kes tal seal mängudes sõbralistis on?
  • Mis vanustele need mängud ja rakendused tegelikult mõeldud on, mis lapse telefonis/arvutis on (seda saab näiteks kiiresti kontrollida pegi.info lehel)?

Ostud internetis

Tegu on raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” 14. peatükiga

_____________________________________

Tänapäeval võib olla keeruline leida inimest, kes pole interneti kaudu kunagi midagi ostnud või müünud. Kõik prognoosid näitavad, et e-kaubanduse osakaal suureneb kiirenevas tempos, kuid koos sellega on kolinud internetti ka petturid ja kiiret raha teenida lootvad äriinimesed. Internetis ostlemisega kaasneb paras hulk riske, millest tasub teadlik olla enne pangaülekande tegemist või krediitkaardiandmete sisestamist.

Hiljuti jäi silma uudis, et USA-s sulgeb järjest rohkem kaubanduskeskusi oma uksi, kuna inimesed teevad järjest aina enam oste internetist. Kellelegi pole ju saladus, et Aliexpressi lehelt Hiinast kaupa tellides tuleb eseme hind koos transpordikuludega märgata-valt soodsam kui seda kohalikust kaubandusvõrgust soetades.

Paratamatult on koos ausate kauplejatega kolinud internetti ka need, kes näevad internetis võimalusi teenida tulu moel, mida tavalises poes harrastada poleks võimalik. See võib olla näiteks kauba piltide ilustamine või olematu kauba müümine. Tihti minnakse välja inimlike nõrkuste peale – internetiski kehtib reegel, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega see ei olegi tõsi.

Continue Reading

Kes aitab, kui lapsevanem ei kuula?

Olen nüüd viimastel nädalatel päris palju koolitusi läbi viinud ning kuulnud laste muresid väga erinevatel teemadel. Kahjuks paljude asjade puhul ei aita muu, kui ettevaatlikkus, kuid mõned asjad on kahjuks ka kivid lapsevanemate kapsaaias ja nendest tahakski ma nüüd täna rääkida.

Lapsevanemad ei austa laste õigust otsustada nende kohta käiva info üle internetis

Üks reegel koolitusel on, et ei tohi pilte ega videosid postitada ilma nende inimeste loata, kes pildil on. Kahjuks kipuvad seda reeglit kõige rohkem rikkuma lapsevanemad ise, kes arvavad, et see reegel ei käi nende kohta. Olgu,  kui laps on beebi, siis tõesti on keeruline see loa küsimine. Aga sel hetkel, kui laps kooli läheb, siis tuleb hakata lapsega läbi rääkima, milliseid pilte temast internetti postitada tohib. Täiesti võimalik, et see, mida meie lapsevanematena armsaks ja naljakaks peame, on lapse jaoks piinlik. Ja selline pilt võib lapse jaoks palju probleeme valmistada, kui kiuslikud koolikaaslased seda näevad.

Emme postitab minust kogu aeg fotosid, mis mulle ei meeldi. Ma olen talle öelnud, et ei taha neid fotosid internetti, aga ta ei kuula.

– 8 aastane poiss ühel Harjumaa koolitusel

Ehk siis palun aktsepteerige laste õigust otsustada, mis nende kohta internetis on. Vaadake ka koos lapsega üle, et mis te olete postitanud temast ka beebi ja väikelapsena ja kui mõni pilt talle sealt ei meeldi, siis salvestage see kuhugi kõvakettale või printige kodualbumisse, kuid ärge jätke seda netiavarustesse.

Issi pani minust tobeda pildi Instagrammi. Siis ta kõdistas mind, kuni ma olin nõus, et see sinna jääb.

– 3. klassi tüdruk ühes Tallinna koolis

Lapsel mure mängus = liiga palju veedab aega nutiseadmes

Kevadel ma imestasin, miks nii palju lapsi tahavad võõrale inimesele rääkida oma muresid internetiga, aga kui soovitan neil see jutt vanematele ära rääkida, siis ei tekita see ettepanek väga suurt entusiasmi. Nüüd kümneid külalistunde ja sadu lapsi hiljem olen ma aru saanud, milles probleem. Nimelt, kui laps läheb vanemate juurde jutuga, et ta kontot skämmiti või keegi talle midagi halvasti ütles, siis väga suur hulk vanemaid EI KUULA LASTE MURET, vaid teatab, et probleem on selles, et laps liiga palju aega internetis veedab. Ja kui lapsel on paar kogemust, et kurtes vanemale muret, kästakse lihtsalt mäng lõpetada, siis kolmandat korda ta muret kurtma ei lähe.

Ja see ongi põhjus, miks pedofiilid ja perverdid saavad ennast internetis muretult tunda. Sest palju lapsi ei räägi oma netimuredest lapsevanematele.

Aga mida siis teha?

Esiteks julgustage lapsi rääkima ja isegi kui te aru ei saa, milles probleem on või see tundub teie jaoks jabur või ebaoluline, siis olge ikkagi lapse poolt ja püüdke lahendus leida. Te ei saa karistada last, kui mõni teine mängija temalt asju röövis, sest see annab väga vale signaali. Isegi kui laps unustab ratta korralikult kooli juures lukustamata ja see ära varastatakse, siis esmane süü on ju vargal. Muidugi võib tänitada lapse kallal kaks aastat ja lasta tal jala käia, et ise süüdi, aga kas see tundub õiglane ja hea viis lapse kasvatamiseks?

Sama on internetis. Ja te ei saa lapsi süüdistada rumaluses, kui te pole ise selgitanud talle, mida võib ja mida ei tohi mängudes teha. Ma olen koolitustel näinud lapsi, kus vanemad on teinud suurepärast tööd ja mõni laps võiks minu asemel selle koolituse ära teha, sest ta teab tegelikult kõike, mida räägin. Aga ma näen ka neid lapsi, kes pole kunagi ühegi reegli peale mõelnud, sest nendega pole interneti teemadel kodus räägitud ja kellel on illusioon, et internet ei ole päris ja seal võib käituda, kuidas ise tahad ning midagi ei juhtu.

Te ei saa ju loota, et laps oskab turvaliselt üle tee minna, kui te pole talle liiklusreegleid õpetanud!

Lõpetuseks ütleks, et tänapäeva laste elu on tegelikult isegi keeruline – nad peavad palju suurema infohulgaga toime tulema, kui meie sama vanalt. Ning ohudki, millega nad silmitsi seisavad, on palju abstraktsemad. Neil on vaja inimest, kellega ka internetis toimuvat saaks arutada ja kes aitaks paremini mõista, kuidas peaks virtuaalmaailmas käituma. Ja see inimene ei saa olla võõras tädi, kellega nad kohtuvad tunniks ühel koolitusel. Ma võin neile anda küll mingi hulga uusi teadmisi ja veidi teistmoodi vaatenurka, kui nad tavapäraselt harjunud on, kuid üks tund arutelu koos paarikümne teise lapsega on veepiisk kõrbes.

Kui Sa ei tunne end interneti teemadel kindlalt, siis just Sinule mõeldes ma kirjutasingi ju raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” – osta see siit e-poest, mine laenuta raamatukogust või sirvi seda raamatupoes. Seal on piisavalt infot, et isegi kõige arvutikaugem lapsevanem suudab peale raamatu lugemist oma algklassilapsega interneti teemadel vestelda. Ja tegelikult laste jaoks ei ole oluline, et sul kõigele kohe vastus oleks – nad hea meelega selgitavad, et mis toimub ja milles probleem. Lihtsalt oluline on huvi üles näidata.

10 viga, mida algklassilapsed internetis teevad

Kui päris aus olla, siis tegelikult on neid jamasid, mida noored entusiastlikud nutiseadmete kasutajad teha suudavad, lõputu hulk, kuid mõned vead on lihtsalt sagedasemad, kui teised.

1. Andmete jagamine

See on tegelikult hämmastav, kui lahkelt lapsed oma andmeid jagavad. Kui kevadel oma Growtopia eksperimenti tegin, siis polnud üldse keeruline teada saada lapse nime, kooli, klassi, elukohta ja kõike muud.

Muidugi siin võiks vastu vaielda, et kuna internetis anonüümsus on ohtlik illusioon, siis laps peaks juba varakult õppima kontrollima seda, mis ta internetti paneb ja arvestama, et ühel päeval võib kõigi postituste juures olla nimi ja koduaadress. Aga algklassides soovitan  pärisnimega kontosid lasta luua ainult neil lastel, kellel vanemad ise reaalajas silma peal hoiavad ning teavad mida laps internetis teeb ja kuhu postitab. Kõigil muudel juhtudel, on ikkagi ohutum, kui laps kasutab varjunime. Lihtsalt see ei tähenda, et pahatahtlik inimene vajadusel  isikut tuvastada ei suuda , aga vähemalt on see veidi keerulisem.

2. Võõrastega suhtlemine

Mul puuduvad küll täpsed empiirilised andmed, kuid koolitustel saadud tagasiside põhjal julgen väita, et vähemalt 75% algklassilastest suhtlevad võõrastega internetis. Seda tehakse siis eelkõige mängudes. Paljud populaarsed mängud – Roblox, Fortnite, Growtopia jt – ongi sellised, kus teiste kasutajatega suhtlemine on vajalik, et saada head mängukogemust.

Continue Reading