Digikool

Sellel nädalal jõudis meie majapidamisse uus mäng nimega Bitlife. Ja sellega seoses käivad vestlused olid igatahes piisavalt värvikad, et otsustasin nüüd asja üle vaadata ning see oli päris põnev kogemus.

Mäng ise on lihtne. Mängu alguses sünnid mingi tegelasena ja siis teed elus valikuid ning mingi hetk siis sured ära. Iga elu on täiesti erinev ning valikuid on palju – täpselt nagu päris elus. Mäng ise on pigem teksti põhine ja mingit ebatsensuurset graafikat seal ei ole. Samuti ei ole mäng võrgupõhine – ehk siis mingeid kahtlasi kontakte võõrastega tekkida ei saa. Seda veidram tundus mulle fakt, et PEGI soovitab seda mängu alates 16 eluaastast ja App Stores on selle vanuseks märgitud 17+ Continue Reading

Mõni aeg tagasi sattusin kuulma paari põhikooli õpilase vestlust teemal, kas tuleks üks ühine tuttav internetis blokeerida või mitte. Kuna tihti on selline tuttavate blokeerimine märk, et tegemist on küberkiusamisega, otsustasin vestlusesse sekkuda ja uurida, mis sunnib selliseid meetmeid kasutusele võtma. Selgus, et see tuttav oli noortelt eelmisel õhtul soovinud saada miskit, mida nad nimetasid „selleks, mida sa oma raamatus keelad kindlasti jagada“. Mul läks mõni hetk aega, et taibata, et viidatakse alastipildile või nude‘le, nagu noored seda ise nimetavad.

Ja kuigi õnneks need noored isegi ei kaalunud selle soovi täitmist, läks mul ikkagi ohutuli peas põlema. Meenus kohe kaks lugu, mis samuti sisaldavad selliseid märksõnu nagu 7. klass, alastipildid, suhtlus internetis ning mõlema loo lõpp on väga traagiline. Continue Reading

1. Kui suure summa eest oled sa andma pättidele ligipääsu enda sotsiaalmeediakontodele, et su tuttavatelt saaks raha välja petta?
2. Kui suure summa eest oled sa nõus mõnda oma fotot laskma postitada mõnele pornolehele?
3. Kui su arvuti kohe praegu põlema läheks, siis kui palju oled saa nõus osavale IT tüübile maksma, et see su andmed ja failid taastaks?

Continue Reading

Continue Reading

Minuni jõudis murettekitav tagasiside, et mõned lapsevanemad on lastele turja karanud selle Momo teema pärast ning seetõttu otsustasin siia blogisse postitada ka täiendavad juhtnöörid, et kuidas oleks mõistlik käituda olukorras, kui kuulete, et internetis on mingi jama levima hakanud, mis teie laste vaimset või füüsilist tervist kahjustada võib.

Kõige olulisem: Ärge riielge lastega, sest nemad ei ole selles jamas süüdi

Kindlasti ei ole adekvaatne reageering see, et lapsele kodus turja hüpata, et miks mingi Momo internetis pesitseb. Kui kuulete, et naabruskonnas tegutseb liputaja ning avastate, et ka teie laps on seda tüüpi näinud, siis ei arva te ju ometigi, et teie laps on süüdi, et talle suguelundeid näidati?!? Continue Reading

Tegu on raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” 14. peatükiga

_____________________________________

Tänapäeval võib olla keeruline leida inimest, kes pole interneti kaudu kunagi midagi ostnud või müünud. Kõik prognoosid näitavad, et e-kaubanduse osakaal suureneb kiirenevas tempos, kuid koos sellega on kolinud internetti ka petturid ja kiiret raha teenida lootvad äriinimesed. Internetis ostlemisega kaasneb paras hulk riske, millest tasub teadlik olla enne pangaülekande tegemist või krediitkaardiandmete sisestamist.

Hiljuti jäi silma uudis, et USA-s sulgeb järjest rohkem kaubanduskeskusi oma uksi, kuna inimesed teevad järjest aina enam oste internetist. Kellelegi pole ju saladus, et Aliexpressi lehelt Hiinast kaupa tellides tuleb eseme hind koos transpordikuludega märgata-valt soodsam kui seda kohalikust kaubandusvõrgust soetades.

Paratamatult on koos ausate kauplejatega kolinud internetti ka need, kes näevad internetis võimalusi teenida tulu moel, mida tavalises poes harrastada poleks võimalik. See võib olla näiteks kauba piltide ilustamine või olematu kauba müümine. Tihti minnakse välja inimlike nõrkuste peale – internetiski kehtib reegel, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega see ei olegi tõsi.

Continue Reading