Kujuta ette olukorda, kus hommikul ärgates seisab sinu voodi kõrval väike hallides riietes tundmatu, kes kirjutab usinalt oma märkmikusse su täpse ärkamise kellaaja! Ta järgneb sulle vannituppa ja kööki, istub auto tagumisel istmel, kui viid lapsi kooli ja ise tööle sõidad. Koosolekutel varjub ta kuskile potilillede taha ning ainus, mis tema olemasolust märku annab, on pliiatsikribin paberil. Ja nii kuni selle hetkeni, kui sa õhtul uuesti unne jääd. On ju jabur mõte? Kes üldse kannataks sellist asja välja, et täiesti võõras inimene iga tema tegemist täpselt jäädvustab?
Ometigi toimub täpselt selline asi internetis, kus iga meie liigutus kuhugi serveritesse salvestatakse. Iga kord, kui me avame arvuti või nutiseadme, alustame me tegelikult virtuaalset rännakut. Sõltuvalt sellest, mida ja kuidas me teeme, on meie virtuaalne jalajälg kas pealiskaudne, mida suudab jälitada ainult kogenud jäljekütt, või sügav, mis igaühele teravalt silma hakkab.
Ainuke võimalus, kuidas seda jalajälge mitte jätta, on internetti üldse mitte minna. Ma tunnen üksikuid, kes suudavad oma virtuaalse jalajälje peaaegu nähtama-tuna hoida, kuid see nõuab põhjalikke teadmisi võrgutehnoloogiast ja pidevat pühendumist. Kahtlus-tan, et nemad seda raamatut lugema ei juhtu, kuna saavad endale vajaliku info spetsiifilisest eriala-kirjandusest.
Siinkohal tuleb ka meeles pidada, et Eesti on oma olemuselt e-riik, kus kõik riiklikud andmebaasid on digitaliseeritud. Ja kuigi enamikule sellele infole päris igaüks ligi ei pääse, on päris palju infot kättesaadav ka sisse logimiseta. Kui juba näiteks isikukood on internetis leitav, on selle abil on võimalik veelgi rohkem infot kätte saada. Kuna isikukood ei kuulu delikaatsete isikuandmete hulka, on selle leidmine iga internetis viibija jaoks kõigest paari hiirekliki kaugusel, kui su kohta on midagi avaldatud Ametlikes Teadaannetes või oled mõne organisatsiooni juhatuse liige.
Kui jätta välja ametlikud riiklikud registrid, jätab tavainimene internetti üldjuhul kahte tüüpi jalajälgi: passiivseid ja aktiivseid. Passiivse jalajälje parimaks näiteks on need väikesed hoiatused, mida kohtame praegu igal pool ja mis kõlavad umbes nii: „Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasuta-mist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.“ Tegu on ingliskeelse sõna cookie otsetõlkega ja see ei tähenda mitte seda, et kuskil ootab üks mõnus magusa kraami vaagen samal ajal, kui sa lehel surfad, vaid pigem tasuks meenutada Hansukese ja Gretekese muinasjuttu, kus lapsed puistasid maha leivapuru oma teekonna tähistamiseks. Erinevalt muinasjutust on veebilehtede küpsisepuru märksa vastupidavam, annab võimaluse su käitumist salvestada ja analüüsida ning vastavalt sellele lehe sisu kohandada või reklaame näidata.
Näiteks külastades mõnd kuulutuste portaali või veebipoodi, võid hiljem avastada, et ükskõik kuhu sa ka ei läheks, on antud lehe reklaamid sind ikka saatmas. Seda tehaksegi läbi passiivse digitaalse jalajälje. Nõustudes küpsiste kasutamisega, lubad sa salvestada oma arvutisse väikese programmijupi, mida järgnevad leheküljed loevad, käitudes sellele vastavalt.
Loomulikult on suurem osa internetis tekkivatest probleemidest seotud meie aktiivse digitaalse jaljäljega. Aktiivseks digitaalseks jalajäljeks on igasugused sisselogimised, postitamised ja isegi like-nupu vajutamine mõne postituse juures. Iga pisemgi tegevus salvestatakse ning lisatakse andmebaasi. Kui andmeid on kogunenud piisavalt, saab inimesest kokku panna päris täpse pildi ning kasutada neid andmeid manipuleerimiseks (näiteks valimistel).
Tegelikult ei tasu jätta endast nii kergelt loetavat digitaalset jalajälge. Üheks võimaluseks on laikida näiteks Facebookis lehti, mis su profiiliga tegelikult ei sobitu. Google salvestab kõik otsingud ja vahepeal tasuks otsida asju, mis sulle huvi ei paku, et nende algoritme segadusse ajada. Muidugi tekib siin dilemma, sest mida paremini Facebook ja Google meid tunnevad, seda asjakohasemat sisu ja otsingutulemusi nad pakkuda saavad. Aga teadmine on võim, seega tasuks ikkagi mõelda, kui suurest osast oma privaatsusest oled mugavuse nimel nõus loobuma?
Stanfordi ülikoolis viidi läbi uuring, kus selgus, et kümne meeldivaks märgitud lehe järgi suudab arvuti inimest paremini iseloomustada kui kolleeg, 70 meeldimise järgi paremini kui sõber ja 150 laigitud lehte tähendab, et Facebook teab teist rohkem kui pereliige.
Lugu sellest, kuidas ma sõpradele jõulukaarte saatsin
Eelmisel aastal enne jõule tekkis mul soov üllatada sõpru ja tuttavaid paberil jõulukaartidega. Aga kuna ma elan pigem digitaalset elu, avastasin, et tean kõigest üksikute tuttavate tiguposti aadressi. Mitte kuidagi ei tahtnud neilt seda infot tol hetkel ka uurima hakata, kuna üllatusmoment oleks kohe kadunud.
Nii ma siis istusin 50 nime ja ainult paari aadressiga, ning nuputasin, kuidas kõikvõimsast internetist vajalik info üles leida. Keegi ei lisa ju oma avalikule FB profiilile koduaadressi! Seega tuleb olla veidi kavalam. Esimene asi, mida kasutasin, oli Endomondo.com leht. Tegu on mobiilirakendusega, millega saab ülevaate oma treeningutest ning kui oled kellegi sõbralistis, näed ka kaarti koos läbitud trajektooriga. Seega ei ole üldse keeruline välja selgitada, kust inimene tavaliselt oma treeninguid alustab ja kus lõpetab ning siis peab lihtsalt minema Google Mapsi või Maa-ameti kaardile ja vaatama, mis selle maja täpne aadress on. Tunnike sahmerdamist ja juba olid pooled aadressid olemas!
Samas on mul tutvusringkonnas ka hulk inimesi, kes sporti ei tee või on piisavalt soliidses eas, et igasugu-seid rakendusi mitte kasutada. Neist enamike nime guugeldades selgus, et nad on vähemalt ühe ettevõtte juhatuse liikmed ning õnneks on äriregistri andmebaas ju täiesti avalik. See on tegelikult hämmastav, kui paljud oma ettevõtte koduaadressile registree-rivad! Nii oligi mul üle 80% vajalikest aadressidest käes ja ainult viimase kümne puhul pidin kasutama veidi vanamoodsamaid meetodeid aadresside välja selgitamiseks.
Loo moraal on see, et tegelikult on internetis väga paljud andmed avalikud, isegi kui sa ei püüa pahatahtlikult mõnda andmebaasi sisse murda. Tihti me ei teadvustagi endale, kui palju küpsisepuru me igal sammul maha jätame…
Praktiline ülesanne
Ava nüüd veebilehitseja ja püüa kaardistada info, mida inimesed sinu kohta digitaalselt leiavad:
- Guugelda enda nime, telefoninumbrit ja e-posti. Kui palju infot on võimalik sinu kohta saada?
- Kontrolli üle oma sotsiaalmeedia kontod. Ära vaata ainult seina, vaid ka näiteks fotosid ja seda, mis lehti oled meeldivaks märkinud ja millistesse gruppidesse kuulud. Sõltuvalt konto privaatsussätetest võib sellele infole olla ligipääs ka su sõpradel või kogu maailmal.
- Kui oled mõne organisatsiooni juhatuse liige, vaata äriregistrist järgi, mis infot seal nende organisatsioonide kohta kuvatakse.
- Kontrolli, ega sind ei ole maksuvõlglaste registris.
- Millised kinnistud on sinu nimele registreeritud, näed kinnistusraamatus.
- Uuri, kas sinu kohta on avaldatud midagi ametlike teadaannete lehel.
Ülalpool on toodud kõigest jäämäe tipp. Tegelikult leiduks piisava energia ja pühendumise korral veel kümneid ja sadu kohti, kust on võimalik inimese kohta infot kaardistada. Selle ülesande eesmärgiks oli anda ettekujutus, kui palju digitaalset infot meie kohta internetis vedeleb.
Kuidas teemat algklassilapsele selgitada?
Algklassilastele saab privaatsuse teemat seletada lihtsustatud kujul. Enamik lapsi teab, et internetti ei tohi panna näiteks oma nime, sünnipäeva, kodust aadressi, kooli nime või pangakaardi numbrit. Minu kogemustele toetudes oskab palju vähem lapsi vastata küsimusele, miks neid andmeid ei tohi internetti panna. Seega aruta koos lapsega, mis tagajärgi erinevate andmete internetti panek endaga kaasa võib tuua. Allpool mõned näited, mida olen ise tundides kasutanud.
Nimi (eriti perekonnanimi)
Kasutades internetis perekonnanime, muudab see inimese leidmise ka päriselus lihtsaks. Näiteks geni.com lehelt saab teada vanemate nimed ja siis pole enam keeruline registreid kasutades leida ka kodu või kooli aadress.
Telefoninumber
Kuigi ma ei tea näidet, kus ainult telefoninumbrit teades saaks midagi väga halba teha, on noorte hulgas levinud tüngakõned. Seega, kui number on internetis lihtsalt leitav, võib sattuda nõmedate naljade ja rumalate kõnede sihtmärgiks. Isegi kui see pole ohtlik, siis tüütu kindlasti, niisiis peaksid lapsed vältima oma numbri jagamist võõrastele ja tundmatutelt numbritelt tulnud kõnedele vastamist. Kindlasti ei tohiks tundmatule numbrile tagasi helistada, kuna tegu võib olla tasulise numbriga.
Kooli nimi
Tihti on lapsed piisavalt targad, et mitte jagada oma nime, kuid olles näinud kellegi profiilipilti ja teades kooli nime, pole näiteks elukoha tuvastamine keeru-line. Tihti on koolide kodulehtedel olemas klassipildid koos tunniplaanidega ning pole ju keeruline tundide lõppedes lihtsalt oodata kooli läheduses ja lapsele järgneda.
Fotod ja videod
Kuna fotod ja videod on sisu, mida internetis tänapäeval enim avaldatakse, käsitlen teemat põhjalikumalt eraldi 8. peatükis. Digitaalse jalajälje kontekstis on kõige olulisem mõista, et paljud fotod sisaldavad tänapäeval geotag’i ehk pildi faili on salvestatud ka pikkus- ja laiuskraadid kohast, kus foto on tehtud. Kui see kombineerida näiteks video taustal paistva kalli koduelektroonikaga, võib info tekitada pahatahtlikes inimestes liigseid kiusatusi.
_______________
Soovid rohkem teada saada, kuidas internetis turvaliselt liikuda ning kuidas ennast ja oma peret erinevate ohtude eest kaitsta? Telli raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht.” ja vii ennast paremini kurssi digimaailmas toimuvaga.
Juuli lõpuni saad raamatu või e-raamatu 20% soodsamalt kui kasutad sooduskoodi SUVI.
