Digikool

Loe edasi

Minuni jõudis murettekitav tagasiside, et mõned lapsevanemad on lastele turja karanud selle Momo teema pärast ning seetõttu otsustasin siia blogisse postitada ka täiendavad juhtnöörid, et kuidas oleks mõistlik käituda olukorras, kui kuulete, et internetis on mingi jama levima hakanud, mis teie laste vaimset või füüsilist tervist kahjustada võib.

Kõige olulisem: Ärge riielge lastega, sest nemad ei ole selles jamas süüdi

Kindlasti ei ole adekvaatne reageering see, et lapsele kodus turja hüpata, et miks mingi Momo internetis pesitseb. Kui kuulete, et naabruskonnas tegutseb liputaja ning avastate, et ka teie laps on seda tüüpi näinud, siis ei arva te ju ometigi, et teie laps on süüdi, et talle suguelundeid näidati?!? Loe edasi

Tegu on raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” 14. peatükiga

_____________________________________

Tänapäeval võib olla keeruline leida inimest, kes pole interneti kaudu kunagi midagi ostnud või müünud. Kõik prognoosid näitavad, et e-kaubanduse osakaal suureneb kiirenevas tempos, kuid koos sellega on kolinud internetti ka petturid ja kiiret raha teenida lootvad äriinimesed. Internetis ostlemisega kaasneb paras hulk riske, millest tasub teadlik olla enne pangaülekande tegemist või krediitkaardiandmete sisestamist.

Hiljuti jäi silma uudis, et USA-s sulgeb järjest rohkem kaubanduskeskusi oma uksi, kuna inimesed teevad järjest aina enam oste internetist. Kellelegi pole ju saladus, et Aliexpressi lehelt Hiinast kaupa tellides tuleb eseme hind koos transpordikuludega märgata-valt soodsam kui seda kohalikust kaubandusvõrgust soetades.

Paratamatult on koos ausate kauplejatega kolinud internetti ka need, kes näevad internetis võimalusi teenida tulu moel, mida tavalises poes harrastada poleks võimalik. See võib olla näiteks kauba piltide ilustamine või olematu kauba müümine. Tihti minnakse välja inimlike nõrkuste peale – internetiski kehtib reegel, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega see ei olegi tõsi.

Loe edasi

Olen nüüd viimastel nädalatel päris palju koolitusi läbi viinud ning kuulnud laste muresid väga erinevatel teemadel. Kahjuks paljude asjade puhul ei aita muu, kui ettevaatlikkus, kuid mõned asjad on kahjuks ka kivid lapsevanemate kapsaaias ja nendest tahakski ma nüüd täna rääkida.

Lapsevanemad ei austa laste õigust otsustada nende kohta käiva info üle internetis

Üks reegel koolitusel on, et ei tohi pilte ega videosid postitada ilma nende inimeste loata, kes pildil on. Kahjuks kipuvad seda reeglit kõige rohkem rikkuma lapsevanemad ise, kes arvavad, et see reegel ei käi nende kohta. Olgu,  kui laps on beebi, siis tõesti on keeruline see loa küsimine. Aga sel hetkel, kui laps kooli läheb, siis tuleb hakata lapsega läbi rääkima, milliseid pilte temast internetti postitada tohib. Täiesti võimalik, et see, mida meie lapsevanematena armsaks ja naljakaks peame, on lapse jaoks piinlik. Ja selline pilt võib lapse jaoks palju probleeme valmistada, kui kiuslikud koolikaaslased seda näevad.

Emme postitab minust kogu aeg fotosid, mis mulle ei meeldi. Ma olen talle öelnud, et ei taha neid fotosid internetti, aga ta ei kuula.

– 8 aastane poiss ühel Harjumaa koolitusel

Loe edasi

Kui päris aus olla, siis tegelikult on neid jamasid, mida noored entusiastlikud nutiseadmete kasutajad teha suudavad, lõputu hulk, kuid mõned vead on lihtsalt sagedasemad, kui teised.

1. Andmete jagamine

See on tegelikult hämmastav, kui lahkelt lapsed oma andmeid jagavad. Kui kevadel oma Growtopia eksperimenti tegin, siis polnud üldse keeruline teada saada lapse nime, kooli, klassi, elukohta ja kõike muud.

Muidugi siin võiks vastu vaielda, et kuna internetis anonüümsus on ohtlik illusioon, siis laps peaks juba varakult õppima kontrollima seda, mis ta internetti paneb ja arvestama, et ühel päeval võib kõigi postituste juures olla nimi ja koduaadress. Aga algklassides soovitan  pärisnimega kontosid lasta luua ainult neil lastel, kellel vanemad ise reaalajas silma peal hoiavad ning teavad mida laps internetis teeb ja kuhu postitab. Kõigil muudel juhtudel, on ikkagi ohutum, kui laps kasutab varjunime. Lihtsalt see ei tähenda, et pahatahtlik inimene vajadusel  isikut tuvastada ei suuda , aga vähemalt on see veidi keerulisem.

2. Võõrastega suhtlemine

Mul puuduvad küll täpsed empiirilised andmed, kuid koolitustel saadud tagasiside põhjal julgen väita, et vähemalt 75% algklassilastest suhtlevad võõrastega internetis. Seda tehakse siis eelkõige mängudes. Paljud populaarsed mängud – Roblox, Fortnite, Growtopia jt – ongi sellised, kus teiste kasutajatega suhtlemine on vajalik, et saada head mängukogemust.

Loe edasi

Mul on siiralt hea meel õpetajate päeva järelkajana jagada lapsevanema Jane Mölli kogemust, kuidas ta viis läbi turvalise interneti tunni. Jane kasutas tunni läbiviimiseks lehel Materjalid õpetajatele olevat slaidiesitlust koos raamatuga “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”. Ma väga loodan, et head eeskuju järgivad ka teised lapsevanemad. Külalistunni andmine (eriti oma laste klassis) on väga põnev ja teistmoodi kogemus, mida iga lapsevanem peaks vähemalt korra kogema. Kuna Jane enda ajaveeb on privaatne, siis kopeerisin tema loal kogu teksti siia.

_____________________________________

Tänase õpetajatepäeva puhul avanes mul võimalus minna kooli neljandale klassile tundi andma.

Tunni sisu osas jäeti mulle vabad käed, seega otsustasin lastega rääkida turvalisusest internetis. Seda kolmel põhjusel:

1. Haridustehnoloog minus sai võitu ja teema pidi seega tulema digimaailmast / digimaailmaga seoses;
2. Teema ON äärmiselt aktuaalne ja olen seisukohal, et lasteaed ning kool saavad ära teha väga palju selleks, et õpetada lastele turvalist internetikäitumist;
3. Avastasin hiljuti selliselt Facebooki lehelt nagu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” üleskutse lapsevanematele minna koolidesse juba valmis tehtud (!) materjalide põhjal andma külalistundi – minu ülesandeks jäi ainult materjalid enda jaoks läbi töötada ja nendega laste ette minna.

Ettevalmistus

Väga pikalt mul ettevalmistusaega muidugi ei olnud. Teisipäeva õhtul pöördus mu tütre õpetaja minu poole palvega, et järsku ma saan aidata neil sisustada õpetajatepäeva raames ära neljas tund. Meenus kohe üleskutse juba eelpool mainitud lehel ja läksin seda täpsemalt uurima. Väga mugav oli alla tõmmata juba valmis tehtud slaidiprogramm (leiab siit), mida oma tunni läbiviimisel kasutada. Õppe eesmärgil on lubatud esitlust ka endale veidi käepärasemaks kohandada. Slaidiesitluse puhul meeldis mulle väga see, et lisaks lihtsale sõnastusele ja lastepärastele piltidele on iga slaidi all ka suunavad viited ettekande ettevalmistamiseks (peatükk raamatust, mõni täpsustav/selgitav lause jms). Ja väga super oli see, et slaidiesitluse lõpus oli ka Kahoot’i põhine nö “tunnikontroll”.

Loe edasi

Esmalt tahan öelda suur tänu Radari tiimile, kes aitas loo tuua kõigi Eesti lapsevanemateni. Kes seda klippi veel näinud pole, siis soovitan vaadata “Roppustest kubisev Eesti laste lemmikmäng Growtopia” enne kui edasi loete. Aga kuna paavsti teemad võtsid päris suure osa saate ajast, siis kahjuks on mõned olulised kohad saatest välja jäänud ja siinkohal tahan need ikkagi kirja panna.

Puudulik seadusandlus

Põhjus, miks mu eksperimendile mingit seadusandlikku käiku ei antud on see, et puudus alaealine kannatanu. Hoolimata sellest, et seksiorgia korraldajad seda ei teadnud – mul on ilusasti salvestatud ekraanivideo, kus mitmed korrad ütlen, et olen 11 ja ei saa kogu sellest seksivärgist üldsegi aru.

Aga veel hullem on tegelikult see, et igasugused perverdid on kaitstud ka olukorras, kus laps valetab ennast vanemaks. Näiteks kui tehakse lapsele Google konto esimeses klassis telefoni jaoks. Siis peab paratamatult lapse vanuseks märkima 13, sest nooremad kasutajad pole ju lubatud. Seega võib kuskil Google+ kontolt kolme aasta pärast näha, et laps on 16, kui ta tegelikult on 10. Ja sain enda vestlustest politseiga aru, et sellisel juhul on perverdil ÕIGUSTATUD OOTUS eeldada, et see vanus on õige – isegi kui palja silmaga on näha, et tegelikult laps on tunduvalt noorem.

Loe edasi

Kujuta ette olukorda, kus hommikul ärgates seisab sinu voodi kõrval väike hallides riietes tundmatu, kes kirjutab usinalt oma märkmikusse su täpse ärkamise kellaaja! Ta järgneb sulle vannituppa ja kööki, istub auto tagumisel istmel, kui viid lapsi kooli ja ise tööle sõidad. Koosolekutel varjub ta kuskile potilillede taha ning ainus, mis tema olemasolust märku annab, on pliiatsikribin paberil. Ja nii kuni selle hetkeni, kui sa õhtul uuesti unne jääd. On ju jabur mõte? Kes üldse kannataks sellist asja välja, et täiesti võõras inimene iga tema tegemist täpselt jäädvustab?

Ometigi toimub täpselt selline asi internetis, kus iga meie liigutus kuhugi serveritesse salvestatakse. Iga kord, kui me avame arvuti või nutiseadme, alustame me tegelikult virtuaalset rännakut. Sõltuvalt sellest, mida ja kuidas me teeme, on meie virtuaalne jalajälg kas pealiskaudne, mida suudab jälitada ainult kogenud jäljekütt, või sügav, mis igaühele teravalt silma hakkab. Loe edasi