Väike saladus võib viia väga suurte jamadeni

Mõni aeg tagasi sattusin kuulma paari põhikooli õpilase vestlust teemal, kas tuleks üks ühine tuttav internetis blokeerida või mitte. Kuna tihti on selline tuttavate blokeerimine märk, et tegemist on küberkiusamisega, otsustasin vestlusesse sekkuda ja uurida, mis sunnib selliseid meetmeid kasutusele võtma. Selgus, et see tuttav oli noortelt eelmisel õhtul soovinud saada miskit, mida nad nimetasid „selleks, mida sa oma raamatus keelad kindlasti jagada“. Mul läks mõni hetk aega, et taibata, et viidatakse alastipildile või nude‘le, nagu noored seda ise nimetavad.

Ja kuigi õnneks need noored isegi ei kaalunud selle soovi täitmist, läks mul ikkagi ohutuli peas põlema. Meenus kohe kaks lugu, mis samuti sisaldavad selliseid märksõnu nagu 7. klass, alastipildid, suhtlus internetis ning mõlema loo lõpp on väga traagiline.

Esimene lugu juhtus juba üksteist aastat tagasi Viljandis, kui kohalikke vapustas ühe 7. klassi nooruki enesetapp. Hiljem selgus, et noormees oli tutvunud internetis kauni neiuga, kellega pikemalt suheldi ja mingi hetk saadeti üksteisele ka intiimseid fotosid ja videoid. Kohe peale kompromiteeriva materjali saatmist selgus, et noor ja kaunis neiu polnud noor ega kaunis, vaid tegu oli hoopis küberkurjategijatega, kes hakkasid nüüd veel räigemaid materjale välja pressima, ähvardades muidu olemasolevad avaldada. Ja nagu tihti juhtub, siis nende nõudmiste täitmine tõi kaasa järjest suuremad ja lõppes see noore inimese enesetapuga. Hiljem kui lugu „Pealtnägijas“ ekraanidele jõudis, selgus, et sellel kurjategijal oli veel mitmeid ohvreid Eestis ja ka mujal Euroopas.

Teine lugu on veelgi laiemalt tuntud ja selle peategelane on Kanada 15-aastane koolitüdruk, kes 2012. aasta sügisel pani YouTube’i üles oma enesetapukirja ning mõned päevad hiljem tegi selle teoks. Ka tema lugu algas sellest, et ta 7. klassis tutvus internetis ühe inimesega, kes ütles talle, et ta on ilus ja eriline ning mingi hetk läks flirt nii kaugele, et ta vestluspartnerile veebikaamera ees oma rindu näitas. Ja see üks väike rumalus lõppes kahjuks mõned aastad hiljem väga kurvalt.

Internetis on mõlema loo kohta palju materjale. Guugeldage „Pealtnägija hispaanlanna“ või „Amanda Todd suicide letter“ ja saate masendava ülevaate sellest, kuidas küberkurjategijad kasutavad noorte hirme ja unistusi, et saada materjale tumeveebi lehtedele.

Oluline on mõista, et need probleemid pole kuhugi kadunud, vaid sama lugu kordub ikka ja jälle. Nende noorte pärast, kellega see teema kerkis, ma tegelikult ei muretsegi. Nad said juba enne meie vestlust aru, et see on rumal idee ning rääkisime selle teema uuesti ka pikemalt lahti. Aga tegu oli 7. klassis käivate õpilaste ning juttu veebi teel jagatavatest intiimsetest materjalidest ja seetõttu päris ära kustunud pole ohutuli siiani. Ma ei usu, et need paar õpilast, kellega vestlema sattusin, on ainsad siinkandis, kes on kokku puutunud selle teemaga. Ja seetõttu on väga oluline, et nii kodu kui ka kool pingutaksid, et lapsi õpetada toime tulema ka selliste ohtudega, millega paljudel lapsevanematel ja pedagoogidel kogemus puudub.

Kuidas sellist olukorda ennetada?

Ausalt öeldes ei ole mul mingit imeravimit pakkuda, mis aitaks sellist olukorda 100% välistada. Kuna usalduslike sidemete loomine kuulub pigem psühholoogia kui tehnika valdkonda, siis paljuski loeb see, kui enesekindel on noor ise ja kui palju ta kaaslaste surve all või võõraste meelituste peale murdub. Aga kindlasti on oluline, et noor mõistaks, mis tagajärjed sellise info jagamine endaga kaasa võib tuua. Vaadake koos noortega neid kahte videot ning arutage, et kuidas oleks pidanud käituma, et need lood teistmoodi oleks lõppenud.

Ja läbi arutada ka see, mis teeb sellise foto jagamise eriti ohtlikuks. Võibolla on see küüniline vaatenurk, kuid tuues paralleeli seksuaalõpetusega, siis vaevalt ükski lapsevanem tahab, et ta kaheteistaastane laps kondoomi eesmärgipäraselt kasutaks. Ometigi on juba viiendas klassis tund, kus noored õpivad kondoomi panekut banaanile. Kuigi see mõte võib olla häiriv, siis parem on ju see, kui noor teab, kuidas end suuremate ohtude eest kaitsta. Sama kehtib fotode puhul ‒ foto, kus on nägu peal või mõni väga iseloomulik tätoveering, on ju palju ohtlikum, kui foto, millelt isikut ei ole võimalik tuvastada.

Tihti kasutatakse usalduse võitmiseks ka meetodit, kus väljapressija ise saadab enne fotosid või videosid ning sellega kasutatakse mõjutamispsühholoogiast tuntud võtet, kus teine pool sunnitakse n-ö vastuteenet osutama. Noored peavad mõistma, et väga tihti saadetakse neile lihtsalt teiste ohvrite materjale ning kui inimesega on internetis tutvutud, siis kunagi ei tea, kes on teisel pool ekraani.

Kuidas käituda, kui pilt on juba jagatud?

Paratamatult on teismeiga eriti kõrge riskikäitumisega ning seetõttu tuleks ka rääkida teemal, kuidas käituda siis, kui rumalus on juba tehtud. Kindlasti ei ole mõistlik noort süüdistada, sest põhisüüdlane on ikkagi see, kes talle usaldatud privaatseid materjale kasutab väljapressimiseks, hirmutamiseks või kiusamiseks.

Kindlasti peab iga teismeline teadma seda, et väljapressimine oma olemuselt on selline, et järeleandmine ei kaota probleemi, vaid suurendab seda. Ehk siis mitte kunagi ei tohi ühe lolluse varjamiseks teha veel suuremat rumalust. Julgustage noort selliste muredega alati enda poole pöörduma ning tal peab olema kindlustunne, et teda ei hakata süüdistama. Tehke koos avaldus politseisse ning tasub kaaluda ka psühholoogi kaasamist, sest igal juhul jätab selline usalduse kuritarvitamine jälje.

Ma tõesti loodan, et ma muretsen üle, kuid kahjuks on statistika mu vastu. Näiteks põhikooli vanema astme koolitusel küsin noortelt alati ka anonüümse küsitluse käigus, kui paljud neist on saatnud privaatse sõnumiga infot, mida avalikult jagada ei soovi. Tavaliselt vastab 50-100% osalejatest, et nad on seda teinud. Aga väike saladus võib olla see, mis võib viia väga suurte jamadeni.

10 soovitust kuidas alanud aastal turvalisemalt internetis liigelda

Väga paljud inimesed kipuvad arvama, et nad on liiga ebaolulised või vaesed selleks, et võiks sattuda küberpättide vaatevälja. Ja neilt pole ju tegelikult miskit virtuaalset võimalik varastada. Tegelikult päris nii see ei ole ja just seetõttu palun koolitustel alati inimesel mõelda kolmele küsimusele:
  1. Kui suure summa eest oled sa andma pättidele ligipääsu enda sotsiaalmeediakontodele, et su tuttavatelt saaks raha välja petta?
  2. Kui suure summa eest oled sa nõus mõnda oma fotot laskma postitada mõnele pornolehele?
  3. Kui su arvuti kohe praegu põlema läheks, siis kui palju oled saa nõus osavale IT tüübile maksma, et see su andmed ja failid taastaks?
Nüüd liida need kolm numbrit kokku ja saad ligilähedase summa, et kui palju küberpätid sulle võivad kahju teha. Seda ka juhul kui su pangaarvel on null eurot ning sul puudub igasugune avalik maine, mille kaitsmisest sa hooliks. Aga õnneks on pätid laisad ja kuna internetis on inimesi palju, siis kasutatakse tihti küllalki sarnaseid meetodeid andmete väljameelitamiseks.

1. Uueks aastaks uued paroolid

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et hea parool kestab igavesti, siis tegelikult see nii ei ole. Pidevalt võib lugeda uudiseid, kuidas ühe või teise lehe andmebaasid on häkkerite rünnaku alla sattunud ning kasutajaandmed koos krüpteeritud paroolidega on kõigile kättesaadavad. Muidugi salvestab iga korralik veebileht paroole krüpteeritul kujul, kuid arvutite võimsus kasvab pidevalt ja see, mis mõne aasta eest oli lahendamatu ülesanne võib tänaste arvutite jaoks olla mõne tunni töö.
Seetõttu tasub korra aastas vähemalt enda jaoks olulistel kontodel paroole uuendada. Ja kindlasti tuleb eriti hoolikas olla oma esmase e-posti parooliga, sest kui mõni pahatahtlik inimene sellele ligi pääseb, siis saab ta muuta ka kõik su teiste kontode paroolid kasutades “Unustasid parooli” nuppu.

2. Kaheastmeline autentimine

Veel parem kui lisaks paroolidele seadista oma Gmaili ja Facebooki kontole kaheastmelise autentimise. See siis tähendab seda, et kui logid oma kontodele sisse võõras seadmes, siis saadetakse su telefonile kinnituskood, mille pead sisestama. Muidugi ei aita see juhul, kui su telefon varastatakse, kuid igasuguste välismaiste häkkerite jaoks on see piisav takistus, et nad sinu konto ründamisest loobuks.

3. Googelda ennast

Kui veel kümme aastat tagasi räägiti igal müügikoolitusel seda, et kui oluline on mulje, mille jätad koostööpartnerile esimese 5 sekundi jooksul, siis nüüd ei pruugi sa sellele kohtumisele pääseda kui su virtuaalne visiitkaart piisavalt atraktiivne pole. Ehk siis peaksid pidevalt jälgima vähemalt oma esimest paarikümmet otsingutulemust, mis Google sinu kohta näitab. Vajadusel saab neid otsinguid veidi kohendada. Muidugi tasub alati meeles pidada, et internetist asjade eemaldamine on sada korda keerulisem kui nende asjade postitamine sinna.

4. Suurpuhastus virtuaalmaailmas

Kord aastas tasub teha ka üks suurem puhastus oma digiriiulitel. Sorteeri äta eelmise aasta fotod ja jäta alles vaid need kõige paremad. Vaata kriitilise pilguga üle oma sõbralistid – iga sõber sotsiaalmeedias tekitab päris palju infomüra ja seetõttu tasuks hoida seal ainult inimesi, kelle tegemised sind ka päriselt huvitavad.

5. Privaatne või avalik

Vaata üle ka oma privaatsussätted enda kontodel. Mida soovid jagada kogu maailmaga ja mida pigem jagaksid oma lähimate tuttavatega.

6. Tee tagavarakoopiad olulisest

Viimasel ajal on järjest suuremat populaarsust kurjategijate seas kogumas ka pahavara, millega pannakse kasutaja arvutis andmed lukku ja nende avamiseks peab kasutaja kurjategijatele maksma lunaraha. Kogu selle skeemi idee toimib põhimõttel, et enamik inimesi ei tee oma andmetest pidevalt koopiaid. Kui sul andmed on korralikult varundatud, siis ei pea sa kunagi seisma silmitsi dilemmaga, kas kaotada vajalikud andmed või maksta kurjategijatele. Odavaim variant on välise kõvaketta ostmine, kuid ise kasutan näiteks Dropboxi – seal saan alati vajadusel andmed taastada.

7. Investeeri viirusetõrjesse

Kuigi viirusetõrje ei anna 100% kaitset, siis ikkagi hea viirusetõrje aitab hoida suuremate pahanduste eest. Ja viirusetõrjet ei ole vaja ainult arvutisse vaid tegelikult võivad pahavaraga nakatuda ka nutitelefonid ja tahvelarvutid. Ükski viirus ei ole loodud selleks, et sinu seadet kiiremaks ja paremaks teha. Pigem püütakse pahavaraga ikka kätte saada sinu paroole, krediitkaardiandmeid või kasutatakse sinu arvutit mingitel valgustkartvate tegevuste jaoks. Aga nagu öeldud, siis ei tähenda seadmes olev viirusetõrje seda, et kasutaja võib mõtlematult kõigel klikkima hakata. Nagu vaktsiinid aitavad kindla haigustüve puhul, siis ka viirusetõrje ei pruugi kursis olla iga pahavara koodiga ja ettevaatlik tuleb ikka olla.

8. Ole ettevaatlik privaatsete sõnumitega

Tihti tekitavad meile kõige rohkem probleeme need asjad, mida oleme kellegile privaatse sõnumiga saatnud. Kohe kui me jagame privaatselt infot, mida me avalikult oma sotsiaalmeedia seinal kindlasti jagada ei taha, siis oleme pannud ennast olukorda, kus võime langeda väljapressimise ohvriks. Selles osas on meedias väga kurbi lugusid läbi käinud ja seda eriti just teismelistega seoses. Kui sul on kodus mõni teismeline, siis soovitaks vaadata koos temaga YouTube’st Amanda Toddi enestapukirja videot või lugeda Pealtnägija Hispaanlanna lugu.

9. Väldi ussikesi õngekonksude otsas

Kui internetis tundub mingi asi liiga hea, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega ei olegi see tõsi. Igasugused imetooted, üliodavad pakkumised ja suured lotovõidud on lihtsalt ussikesed õngekonksu otsas ja nendega püütakse kätte saada kasutaja raha, isikuandmeid või siis nakatada arvutit mingi pahavaraga. Ära kunagi pane krediitkaardiandmeid lehele, mille omanikku täpselt ei tea ning samuti ära kasuta kahtlastel lehtedel kunagi samu paroole, mida kasutad oma põhikontodel. Kui internetis on mõni asi tasuta, siis kaubaks oled üldjuhul sina ise.

10. Ära jaga jama

Öeldakse, et vale teeb kolm tiiru ümber maailma enne kui tõde uksest välja saab ja kahjuks nii see täpselt internetis kipubki olema. Väga tihti näen enda FB seinal, kuidas inimesed jagavad postitusi, mille tõesisaldus on minimaalne. Mõnikord ärkavad ellu ka aastatetagused uudised või tekib paanika kellegi suvalise postitusest. Seetõttu oleks ju tore, kui uuel algaval aastal inimesed rohkem süübiks asjadesse ja kindlasti pole mõtet jagada ühtegi asja ainult pealkirja põhjal. Kui mingi teema kõnetab, siis kontrollige üle, kas allikas on usaldusväärne enne kui jagate. Kui teema nii palju ei kõneta, et viitsiksid paar minutit allika taustauuringule kulutada, siis parem ära jaga – infomüra on niikuinii meeletu.

Ekraaniaeg ja tühjad kalorid

Sellel teisipäeval peale osalemist saates “Suud puhtaks” sõitsin autoga kodu poole ja püüdsin aru saada, miks mulle mõjub väljend ekraaniaeg nagu punane rätt härjale. Ja peale mõningast juurdlemist sain aru – tegu on sama ohtliku väljendiga kui kalorid.
Näiteks kui ma ütlen, et eile tarbisin 2000 kalorit, siis see tegelikult ei ütle ju miskit minu toitumisharjumuste kohta. Üldse et saaks asjad konteksti panna on vaja teada minu vanust, sugu, pikkust, kaalu, liikumisharjumusi ja praegust kehalist vormi. Samuti ei ole ju oluline ainult nende kalorite hulk vaid ka kvaliteet. Kas ma sain kalorid hamburgerit ja friikartuleid tarbides või hoopis mõnd suppi ja salatit süües.
Täpselt sama vähe ütleb tegelikult see, kui ütlen, et mu keskmine ekraaniaeg päevas on kaheksa tundi. Sest probleem ei ole otseselt ekraaniaeg vaid see, mida me täpselt seal ekraanilt vaatame. Kusjuures tänapäeva spordiklubide võimaluste juures ei pruugi suur ekraaniaeg tähendada isegi vähest liikumist – ka jooksulindil liikudes saab uudiseid lugeda või YouTubest videoid vaadata.
Seega ma tõesti arvan (ja seda arvamust ka seal saates üsna jõuliselt sai väljendatud), et ei ole oluline see, kui kaua me oma ekraanide taga istume vaid see, mida me seal teeme. Nagu toidu puhul ei räägi me enam kaloritest vaid pigem sellest, et toitumine peab olema mitmekülgne ja tervislik, siis samamoodi peaksime ekraaniaja osas pigem alustama diskussiooni selle üle, et millised rakendused ja tegevused on arendavad ja millised tegevused on nö tühjad kalorid.

Aga kuidas seda ekraaniaja kvaliteeti mõõta?

See on küsimus, millele ühest objektiivset vastust on väga raske anda. Üks võimalus on mõõta seda erinevate veebilehtede või rakenduste järgi. Näiteks võite oma arvutisse panna RescueTime ja vaadata, et millele siis aeg tegelikult kulub.
Muidugi tuleb ka siin ettevaatlik olla, sest rakendus kipub väga kirvega siin liigitama, mis on kasulik ja mis mitte. Selle jaoks on FB alati negatiivne ajakasutus ning programm ei tee vahet, kas panen näiteks üles järgmise kuu koolituste infot (isiklikult nimetaks seda tegevust produktiivseks) või siis lihtsalt kerin postitusi. Facebook on nagu šokolaad – mõistlikes kogustes turgutab vaimu ja ei tee kehale liiga, aga väga lihtne on ennast unustada ja tüki asemel terve tahvli nahka panna.
Lapsevanemana on mul tegelikult kõige vastandlikumad tunded YouTube osas. Seal on väga palju kasulikku, toredat ning harivat. Kahjuks on seal ka väga palju negatiivset ning mõttetut. Võid õppida kuidas ehitada maja või õppida, kuidas ehitada pommi :/
Tegelikult nagu ma ütlesin, siis see teema vajab laiemat diskussiooni, kuid algatuseks paneks siis nüüd paar ideed, et kuidas lapsi suunata arendavama ekraaniaja suunas.

King of Math

Üks väga hea matemaatika mäng, mida oleme koos lastega mänginud ja mille juurde vahepeal tagasi tuleme. Olemas nii Play poes kui ka App Stores. Kui su 5+ klassis käiv laps on matemaatikas veidi hädas, siis enne koduõpetaja palkamist võib näiteks lasta selle mängu kõik tasemed teha läbi. Täiesti võimalik, et peale seda pole koduõpetajat enam vaja. Mängu täisversioon on tasuline, aga see mäng on oma hinda väärt.

Duolingo

Suurepärane rakendus, kus saab uusi keeli mängulisel moel õppida. Ainuke jama on see, et mingi võõrkeel peab olemas olema, mille baasilt uusi keeli õppima hakata, sest eesti keelt seal pole.

Klahvu või 10fastfingers

Tänapäeval valmivad enamik tekste arvuti abiga ja seega mida kiiremini kirjutada suudad, seda produktiivsem oled. Klahvu ja 10fastfingers on mõlemad kohad, kus saab harjutada kiiremini kirjutama.

Google Scholar

Kui akadeemilised andmebaasid kipuvad olema tasulised, siis Google Scholarist leiab väga palju head akadeemilist kirjandust täiesti tasuta.
– – – – –
Pean nüüd lõpetama, kuid väga tore oleks, kui sa kallis lugeja jätaks ka kommentaaridesse mõne soovituse mõne veebilehe või rakenduse kohta, mille võib ka sinna “tervisliku toidu” kategooriasse paigutada.

Postituse pilt: http://ohbythewayblog.blogspot.com/2015/09/a-keyboard-for-breakfast.html

Kuidas Momo teemat lastele seletada?

Minuni jõudis murettekitav tagasiside, et mõned lapsevanemad on lastele turja karanud selle Momo teema pärast ning seetõttu otsustasin siia blogisse postitada ka täiendavad juhtnöörid, et kuidas oleks mõistlik käituda olukorras, kui kuulete, et internetis on mingi jama levima hakanud, mis teie laste vaimset või füüsilist tervist kahjustada võib.

Kõige olulisem: Ärge riielge lastega, sest nemad ei ole selles jamas süüdi

Kindlasti ei ole adekvaatne reageering see, et lapsele kodus turja hüpata, et miks mingi Momo internetis pesitseb. Kui kuulete, et naabruskonnas tegutseb liputaja ning avastate, et ka teie laps on seda tüüpi näinud, siis ei arva te ju ometigi, et teie laps on süüdi, et talle suguelundeid näidati?!?

Igasugune süüdistamine ja kuri reageering põhjustab selle, et te ka edaspidi ei kuule oma lapse käest ühestki ohtlikust olukorrast internetis. Ja Momo on lihtsalt piisk ookeanis – iga päev tuleb peale uusi ja ohtlikke asju ja seetõttu on oluline, et laps tunneks, et saab teile tulla oma muredest rääkima ilma, et teda nendes süüdistama hakatakse.

NB! Kui avastate, et teie teismeline kodus on endale teinud Momo nimelise konto ja hirmutab sellega endast nooremaid lapsi, siis sellisel juhul on jutt teine – isiklikult soovitaks arvutikeeldu jaanipäevani ja nuppudega telefoni ajani, kuni mõistus pähe tuleb.

Momo tegelase konto loomine = küberkiusamine.

Momolt sõnumite saamine = küberkiusamise ohver

Aga milles siis probleem on?

Laste seas on levimas linnalegend ülivõimasast häkkerist Momost, kes näeb väga hirmuäratav välja ning kes saadab lastele nö väljakutseid – laps peab ülesande ära tegema või siis järgneb karistus.

Täiskasvanuna võib raske olla mõista, kuidas sellist asja usutakse, kuid algklassilaste koolitusel laste jutte kuulates hakkab hirmus. Paljud neist usuvad tõsimeeli, et selline kõikvõimas paha tegelane eksisteerib. Aga me räägime muidugi selles vanuses lastest, kes usuvad ka veel päkapikke ja jõuluvana.

Mäng on sarnane Sinivaala mängule ja ülesanded, mida lapsele antakse võival olla ohtlikud ta tervisele ja heaolule. Kes tahab pikemalt lugeda, siis soovitan googeldada Momo Challenge

Tegin laupäeval selle teemalise postituse FB-i ja selgus, et väga paljud lapsevanemad ei olnud asjast kuulnud, kuid samas lapsed on teemaga üsnagi kursis.

Momo päritolu

Momo visuaal on tulnud ühest Jaapani näituselt, kus üks kunstnik oli loonud linnu-naise kuju. Tegu on lihtsalt ühe üsna veidra kunstiteosega, mille pildid hakkasid internetis oma elu elama. Momot reaalselt ei eksisteeri – see on lihtsalt kuju.

Miks Momo kontot sulgeda ei saa?

Mitmed lapsevanemad uurisid FB postituse all ka seda, et miks Momo kontot ei saa sulgeda. Siin on oluline mõista, et Momo pole üks isik vaid neid on tuhandeid üle maailma. Näiteks, kui otsite FB-st kasutajat nimega Momo, siis on pilt üsna hirmutav – isiklikult ei jõudnudki lõpuni seda nimekirja kerida.

Muidugi jääb küsimus, et miks sotsiaalmeedia keskkondade omanikud midagi ei tee. Sellele küsimusele on keeruline vastata. Võibolla on probleem ühiskonna ignorantsuses – üleeile vist teadsid ka Eestis üksikud täiskasvanud, et selline tegelane lapsi internetis hirmutab ja manipuleerib.

Igatahes teen ma hetkel ühte eksperimenti – nimelt panin Avaaz keskkonda petitsiooni, et suured sotsiaalmeedia saidid Momo konto sulgeks. Ma ei saa kuidagi garanteerida, et selle asjaga õnnestub soovitud lõpptulemus saavutada, kuid vähemalt veidi rohkem tähelepanu probleemile saab ikka, kui piisavalt hulk murelikke allkirju koguneb. Kui sa oled ka seda meelt, et täiskasvanud peaks lastele appi minema, et see Momo tegelane internetist eemaldada, siis minge palun Avaaz.org lehele ja andke ideele ka oma toetushääl

Kuidas lapsega Momost rääkida?

  1. Uurige lapselt, mida tema sellest tegelasest teab. Kui ta on teemaga kursis, arutage asi läbi. Kui ta pole teemast kuulnud, siis lihtsalt rääkige talle, et lugesite internetist, et mingid rumalad ja pahatahtlikud inimesed hirmutavad lapsi. Julgustage last alati enda poole pöörduma, kui ta internetis midagi veidrat või hirmutavat näeb.
  2. Kui laps kardab tõsimeeli, et tegu on võimsa häkkeriga, siis näidake talle selle esialgse kuju pilti ja selgitage, et see lihtsalt ühe kunstniku tehtud ning päriselt teda olemas ei ole. Arutage koos, et kui keegi ähvardab internetis, kuidas tuleb käituda. Väga tihti kasutatakse internetis ähvardust, et sind on häkitud, kuid tegelikult eeldatakse lihtsalt, et inimene jääb väidet sinisilmselt uskuma. Ja see pole ainult laste probleem – Peeter Marvet on kirjutanud väga huvitava postituse, kuidas täiskasvanutelt püütakse sarnaselt raha välja pressida.
  3. Kui last Momo pilt häirib, siis selle osas mõned ideed, mis võiks toimida. Üks lapsevanem rääkis FB postituse all kommentaarides, kuidas ta oli Momo koos lapsega armsaks teinud.

    Üks õpetaja kasutas tunnis võrdlust kohaliku jänese kujuga, et kui keegi selle tegelase pildiga konto teeks ja ähvardaks, siis kas sa usuksid. Ehk siis tuleb asjad laste jaoks neile mõistevasse konteksti panna.

Ja lõpetuseks paneks südamele, et palun rääkige lastega internetis toimuvast iga päev ja ainult mitte siis , kui mingi teema sotsiaalmeediat ummistab. Näiteks võiksite endale selgeks teha sellised asjad:

  • Milliseid YouTube kanaleid teie laps jälgib?
  • Milliseid Instagrami pilte vaatab (kas tal on mingi teemaviide ehk hashtag, mida ta alati jälgib)?
  • Milline on kõige põnevam video, mida ta viimase nädala jooksul nägi?
  • Mis mänge ta mängib ja kes tal seal mängudes sõbralistis on?
  • Mis vanustele need mängud ja rakendused tegelikult mõeldud on, mis lapse telefonis/arvutis on (seda saab näiteks kiiresti kontrollida pegi.info lehel)?

Ostud internetis

Tegu on raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” 14. peatükiga

_____________________________________

Tänapäeval võib olla keeruline leida inimest, kes pole interneti kaudu kunagi midagi ostnud või müünud. Kõik prognoosid näitavad, et e-kaubanduse osakaal suureneb kiirenevas tempos, kuid koos sellega on kolinud internetti ka petturid ja kiiret raha teenida lootvad äriinimesed. Internetis ostlemisega kaasneb paras hulk riske, millest tasub teadlik olla enne pangaülekande tegemist või krediitkaardiandmete sisestamist.

Hiljuti jäi silma uudis, et USA-s sulgeb järjest rohkem kaubanduskeskusi oma uksi, kuna inimesed teevad järjest aina enam oste internetist. Kellelegi pole ju saladus, et Aliexpressi lehelt Hiinast kaupa tellides tuleb eseme hind koos transpordikuludega märgata-valt soodsam kui seda kohalikust kaubandusvõrgust soetades.

Paratamatult on koos ausate kauplejatega kolinud internetti ka need, kes näevad internetis võimalusi teenida tulu moel, mida tavalises poes harrastada poleks võimalik. See võib olla näiteks kauba piltide ilustamine või olematu kauba müümine. Tihti minnakse välja inimlike nõrkuste peale – internetiski kehtib reegel, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis suure tõenäosusega see ei olegi tõsi.

Continue Reading

Kes aitab, kui lapsevanem ei kuula?

Olen nüüd viimastel nädalatel päris palju koolitusi läbi viinud ning kuulnud laste muresid väga erinevatel teemadel. Kahjuks paljude asjade puhul ei aita muu, kui ettevaatlikkus, kuid mõned asjad on kahjuks ka kivid lapsevanemate kapsaaias ja nendest tahakski ma nüüd täna rääkida.

Lapsevanemad ei austa laste õigust otsustada nende kohta käiva info üle internetis

Üks reegel koolitusel on, et ei tohi pilte ega videosid postitada ilma nende inimeste loata, kes pildil on. Kahjuks kipuvad seda reeglit kõige rohkem rikkuma lapsevanemad ise, kes arvavad, et see reegel ei käi nende kohta. Olgu,  kui laps on beebi, siis tõesti on keeruline see loa küsimine. Aga sel hetkel, kui laps kooli läheb, siis tuleb hakata lapsega läbi rääkima, milliseid pilte temast internetti postitada tohib. Täiesti võimalik, et see, mida meie lapsevanematena armsaks ja naljakaks peame, on lapse jaoks piinlik. Ja selline pilt võib lapse jaoks palju probleeme valmistada, kui kiuslikud koolikaaslased seda näevad.

Emme postitab minust kogu aeg fotosid, mis mulle ei meeldi. Ma olen talle öelnud, et ei taha neid fotosid internetti, aga ta ei kuula.

– 8 aastane poiss ühel Harjumaa koolitusel

Ehk siis palun aktsepteerige laste õigust otsustada, mis nende kohta internetis on. Vaadake ka koos lapsega üle, et mis te olete postitanud temast ka beebi ja väikelapsena ja kui mõni pilt talle sealt ei meeldi, siis salvestage see kuhugi kõvakettale või printige kodualbumisse, kuid ärge jätke seda netiavarustesse.

Issi pani minust tobeda pildi Instagrammi. Siis ta kõdistas mind, kuni ma olin nõus, et see sinna jääb.

– 3. klassi tüdruk ühes Tallinna koolis

Lapsel mure mängus = liiga palju veedab aega nutiseadmes

Kevadel ma imestasin, miks nii palju lapsi tahavad võõrale inimesele rääkida oma muresid internetiga, aga kui soovitan neil see jutt vanematele ära rääkida, siis ei tekita see ettepanek väga suurt entusiasmi. Nüüd kümneid külalistunde ja sadu lapsi hiljem olen ma aru saanud, milles probleem. Nimelt, kui laps läheb vanemate juurde jutuga, et ta kontot skämmiti või keegi talle midagi halvasti ütles, siis väga suur hulk vanemaid EI KUULA LASTE MURET, vaid teatab, et probleem on selles, et laps liiga palju aega internetis veedab. Ja kui lapsel on paar kogemust, et kurtes vanemale muret, kästakse lihtsalt mäng lõpetada, siis kolmandat korda ta muret kurtma ei lähe.

Ja see ongi põhjus, miks pedofiilid ja perverdid saavad ennast internetis muretult tunda. Sest palju lapsi ei räägi oma netimuredest lapsevanematele.

Aga mida siis teha?

Esiteks julgustage lapsi rääkima ja isegi kui te aru ei saa, milles probleem on või see tundub teie jaoks jabur või ebaoluline, siis olge ikkagi lapse poolt ja püüdke lahendus leida. Te ei saa karistada last, kui mõni teine mängija temalt asju röövis, sest see annab väga vale signaali. Isegi kui laps unustab ratta korralikult kooli juures lukustamata ja see ära varastatakse, siis esmane süü on ju vargal. Muidugi võib tänitada lapse kallal kaks aastat ja lasta tal jala käia, et ise süüdi, aga kas see tundub õiglane ja hea viis lapse kasvatamiseks?

Sama on internetis. Ja te ei saa lapsi süüdistada rumaluses, kui te pole ise selgitanud talle, mida võib ja mida ei tohi mängudes teha. Ma olen koolitustel näinud lapsi, kus vanemad on teinud suurepärast tööd ja mõni laps võiks minu asemel selle koolituse ära teha, sest ta teab tegelikult kõike, mida räägin. Aga ma näen ka neid lapsi, kes pole kunagi ühegi reegli peale mõelnud, sest nendega pole interneti teemadel kodus räägitud ja kellel on illusioon, et internet ei ole päris ja seal võib käituda, kuidas ise tahad ning midagi ei juhtu.

Te ei saa ju loota, et laps oskab turvaliselt üle tee minna, kui te pole talle liiklusreegleid õpetanud!

Lõpetuseks ütleks, et tänapäeva laste elu on tegelikult isegi keeruline – nad peavad palju suurema infohulgaga toime tulema, kui meie sama vanalt. Ning ohudki, millega nad silmitsi seisavad, on palju abstraktsemad. Neil on vaja inimest, kellega ka internetis toimuvat saaks arutada ja kes aitaks paremini mõista, kuidas peaks virtuaalmaailmas käituma. Ja see inimene ei saa olla võõras tädi, kellega nad kohtuvad tunniks ühel koolitusel. Ma võin neile anda küll mingi hulga uusi teadmisi ja veidi teistmoodi vaatenurka, kui nad tavapäraselt harjunud on, kuid üks tund arutelu koos paarikümne teise lapsega on veepiisk kõrbes.

Kui Sa ei tunne end interneti teemadel kindlalt, siis just Sinule mõeldes ma kirjutasingi ju raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” – osta see siit e-poest, mine laenuta raamatukogust või sirvi seda raamatupoes. Seal on piisavalt infot, et isegi kõige arvutikaugem lapsevanem suudab peale raamatu lugemist oma algklassilapsega interneti teemadel vestelda. Ja tegelikult laste jaoks ei ole oluline, et sul kõigele kohe vastus oleks – nad hea meelega selgitavad, et mis toimub ja milles probleem. Lihtsalt oluline on huvi üles näidata.

10 viga, mida algklassilapsed internetis teevad

Kui päris aus olla, siis tegelikult on neid jamasid, mida noored entusiastlikud nutiseadmete kasutajad teha suudavad, lõputu hulk, kuid mõned vead on lihtsalt sagedasemad, kui teised.

1. Andmete jagamine

See on tegelikult hämmastav, kui lahkelt lapsed oma andmeid jagavad. Kui kevadel oma Growtopia eksperimenti tegin, siis polnud üldse keeruline teada saada lapse nime, kooli, klassi, elukohta ja kõike muud.

Muidugi siin võiks vastu vaielda, et kuna internetis anonüümsus on ohtlik illusioon, siis laps peaks juba varakult õppima kontrollima seda, mis ta internetti paneb ja arvestama, et ühel päeval võib kõigi postituste juures olla nimi ja koduaadress. Aga algklassides soovitan  pärisnimega kontosid lasta luua ainult neil lastel, kellel vanemad ise reaalajas silma peal hoiavad ning teavad mida laps internetis teeb ja kuhu postitab. Kõigil muudel juhtudel, on ikkagi ohutum, kui laps kasutab varjunime. Lihtsalt see ei tähenda, et pahatahtlik inimene vajadusel  isikut tuvastada ei suuda , aga vähemalt on see veidi keerulisem.

2. Võõrastega suhtlemine

Mul puuduvad küll täpsed empiirilised andmed, kuid koolitustel saadud tagasiside põhjal julgen väita, et vähemalt 75% algklassilastest suhtlevad võõrastega internetis. Seda tehakse siis eelkõige mängudes. Paljud populaarsed mängud – Roblox, Fortnite, Growtopia jt – ongi sellised, kus teiste kasutajatega suhtlemine on vajalik, et saada head mängukogemust.

Continue Reading

Ühe lapsevanema lugu: Külalisõpetajana neljanda klassi ees turvalise interneti tundi tegemas

Mul on siiralt hea meel õpetajate päeva järelkajana jagada lapsevanema Jane Mölli kogemust, kuidas ta viis läbi turvalise interneti tunni. Jane kasutas tunni läbiviimiseks lehel Materjalid õpetajatele olevat slaidiesitlust koos raamatuga “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”. Ma väga loodan, et head eeskuju järgivad ka teised lapsevanemad. Külalistunni andmine (eriti oma laste klassis) on väga põnev ja teistmoodi kogemus, mida iga lapsevanem peaks vähemalt korra kogema. Kuna Jane enda ajaveeb on privaatne, siis kopeerisin tema loal kogu teksti siia.

_____________________________________

Tänase õpetajatepäeva puhul avanes mul võimalus minna kooli neljandale klassile tundi andma.

Tunni sisu osas jäeti mulle vabad käed, seega otsustasin lastega rääkida turvalisusest internetis. Seda kolmel põhjusel:

  1. Haridustehnoloog minus sai võitu ja teema pidi seega tulema digimaailmast / digimaailmaga seoses;
  2. Teema ON äärmiselt aktuaalne ja olen seisukohal, et lasteaed ning kool saavad ära teha väga palju selleks, et õpetada lastele turvalist internetikäitumist;
  3. Avastasin hiljuti selliselt Facebooki lehelt nagu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” üleskutse lapsevanematele minna koolidesse juba valmis tehtud (!) materjalide põhjal andma külalistundi – minu ülesandeks jäi ainult materjalid enda jaoks läbi töötada ja nendega laste ette minna.

Ettevalmistus

Väga pikalt mul ettevalmistusaega muidugi ei olnud. Teisipäeva õhtul pöördus mu tütre õpetaja minu poole palvega, et järsku ma saan aidata neil sisustada õpetajatepäeva raames ära neljas tund. Meenus kohe üleskutse juba eelpool mainitud lehel ja läksin seda täpsemalt uurima. Väga mugav oli alla tõmmata juba valmis tehtud slaidiprogramm (leiab siit), mida oma tunni läbiviimisel kasutada. Õppe eesmärgil on lubatud esitlust ka endale veidi käepärasemaks kohandada. Slaidiesitluse puhul meeldis mulle väga see, et lisaks lihtsale sõnastusele ja lastepärastele piltidele on iga slaidi all ka suunavad viited ettekande ettevalmistamiseks (peatükk raamatust, mõni täpsustav/selgitav lause jms). Ja väga super oli see, et slaidiesitluse lõpus oli ka Kahoot’i põhine nö “tunnikontroll”.

Continue Reading

Mõned mõtted Growtopia teemadel, mis Radari saatest välja jäid

Esmalt tahan öelda suur tänu Radari tiimile, kes aitas loo tuua kõigi Eesti lapsevanemateni. Kes seda klippi veel näinud pole, siis soovitan vaadata “Roppustest kubisev Eesti laste lemmikmäng Growtopia” enne kui edasi loete. Aga kuna paavsti teemad võtsid päris suure osa saate ajast, siis kahjuks on mõned olulised kohad saatest välja jäänud ja siinkohal tahan need ikkagi kirja panna.

Puudulik seadusandlus

Põhjus, miks mu eksperimendile mingit seadusandlikku käiku ei antud on see, et puudus alaealine kannatanu. Hoolimata sellest, et seksiorgia korraldajad seda ei teadnud – mul on ilusasti salvestatud ekraanivideo, kus mitmed korrad ütlen, et olen 11 ja ei saa kogu sellest seksivärgist üldsegi aru.

Aga veel hullem on tegelikult see, et igasugused perverdid on kaitstud ka olukorras, kus laps valetab ennast vanemaks. Näiteks kui tehakse lapsele Google konto esimeses klassis telefoni jaoks. Siis peab paratamatult lapse vanuseks märkima 13, sest nooremad kasutajad pole ju lubatud. Seega võib kuskil Google+ kontolt kolme aasta pärast näha, et laps on 16, kui ta tegelikult on 10. Ja sain enda vestlustest politseiga aru, et sellisel juhul on perverdil ÕIGUSTATUD OOTUS eeldada, et see vanus on õige – isegi kui palja silmaga on näha, et tegelikult laps on tunduvalt vanem.

Continue Reading

2. peatükk “Digitaalne jalajälg” raamatust “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”

Kujuta ette olukorda, kus hommikul ärgates seisab sinu voodi kõrval väike hallides riietes tundmatu, kes kirjutab usinalt oma märkmikusse su täpse ärkamise kellaaja! Ta järgneb sulle vannituppa ja kööki, istub auto tagumisel istmel, kui viid lapsi kooli ja ise tööle sõidad. Koosolekutel varjub ta kuskile potilillede taha ning ainus, mis tema olemasolust märku annab, on pliiatsikribin paberil. Ja nii kuni selle hetkeni, kui sa õhtul uuesti unne jääd. On ju jabur mõte? Kes üldse kannataks sellist asja välja, et täiesti võõras inimene iga tema tegemist täpselt jäädvustab?

Ometigi toimub täpselt selline asi internetis, kus iga meie liigutus kuhugi serveritesse salvestatakse. Iga kord, kui me avame arvuti või nutiseadme, alustame me tegelikult virtuaalset rännakut. Sõltuvalt sellest, mida ja kuidas me teeme, on meie virtuaalne jalajälg kas pealiskaudne, mida suudab jälitada ainult kogenud jäljekütt, või sügav, mis igaühele teravalt silma hakkab.

Ainuke võimalus, kuidas seda jalajälge mitte jätta, on internetti üldse mitte minna. Ma tunnen üksikuid, kes suudavad oma virtuaalse jalajälje peaaegu nähtama-tuna hoida, kuid see nõuab põhjalikke teadmisi võrgutehnoloogiast ja pidevat pühendumist. Kahtlus-tan, et nemad seda raamatut lugema ei juhtu, kuna saavad endale vajaliku info spetsiifilisest eriala-kirjandusest.

Siinkohal tuleb ka meeles pidada, et Eesti on oma olemuselt e-riik, kus kõik riiklikud andmebaasid on digitaliseeritud. Ja kuigi enamikule sellele infole päris igaüks ligi ei pääse, on päris palju infot kättesaadav ka sisse logimiseta. Kui juba näiteks isikukood on internetis leitav, on  selle abil on võimalik veelgi rohkem infot kätte saada. Kuna isikukood ei kuulu delikaatsete isikuandmete hulka, on selle leidmine iga internetis viibija jaoks kõigest paari hiirekliki kaugusel, kui su kohta on midagi avaldatud Ametlikes Teadaannetes või oled mõne organisatsiooni juhatuse liige.

Kui jätta välja ametlikud riiklikud registrid, jätab tavainimene internetti üldjuhul kahte tüüpi jalajälgi: passiivseid ja aktiivseid. Passiivse jalajälje parimaks näiteks on need väikesed hoiatused, mida kohtame praegu igal pool ja mis kõlavad umbes nii: „Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasuta-mist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.“ Tegu on ingliskeelse sõna cookie otsetõlkega ja see ei tähenda mitte seda, et kuskil ootab üks mõnus magusa kraami vaagen samal ajal, kui sa lehel surfad, vaid pigem tasuks meenutada Hansukese ja Gretekese muinasjuttu, kus lapsed puistasid maha leivapuru oma teekonna tähistamiseks. Erinevalt muinasjutust on veebilehtede küpsisepuru märksa vastupidavam,  annab võimaluse su käitumist salvestada ja analüüsida ning vastavalt sellele lehe sisu kohandada või reklaame näidata.

Näiteks külastades mõnd kuulutuste portaali või veebipoodi, võid hiljem avastada, et ükskõik kuhu sa ka ei läheks, on antud lehe reklaamid sind ikka saatmas. Seda tehaksegi läbi passiivse digitaalse jalajälje. Nõustudes küpsiste kasutamisega, lubad sa salvestada oma arvutisse väikese programmijupi, mida järgnevad leheküljed loevad, käitudes sellele vastavalt.

Loomulikult on suurem osa internetis tekkivatest probleemidest seotud meie aktiivse digitaalse jaljäljega. Aktiivseks digitaalseks jalajäljeks on igasugused sisselogimised, postitamised ja isegi like-nupu vajutamine mõne postituse juures. Iga pisemgi tegevus salvestatakse ning lisatakse andmebaasi. Kui andmeid on kogunenud piisavalt, saab inimesest kokku panna päris täpse pildi ning kasutada neid andmeid manipuleerimiseks (näiteks valimistel).

Tegelikult ei tasu jätta endast nii kergelt loetavat digitaalset jalajälge. Üheks võimaluseks on laikida näiteks Facebookis lehti, mis su profiiliga tegelikult ei sobitu. Google salvestab kõik otsingud ja vahepeal tasuks otsida asju, mis sulle huvi ei paku, et nende algoritme segadusse ajada. Muidugi tekib siin dilemma, sest mida paremini Facebook ja Google meid tunnevad, seda asjakohasemat sisu ja otsingutulemusi nad pakkuda saavad. Aga teadmine on võim, seega tasuks ikkagi mõelda, kui suurest osast oma privaatsusest oled mugavuse nimel nõus loobuma?

Stanfordi ülikoolis viidi läbi uuring, kus selgus, et kümne meeldivaks märgitud lehe järgi suudab arvuti inimest paremini iseloomustada kui kolleeg, 70 meeldimise järgi paremini kui sõber ja 150 laigitud lehte tähendab, et Facebook teab teist rohkem kui pereliige.

Lugu sellest, kuidas ma sõpradele jõulukaarte saatsin

Eelmisel aastal enne jõule tekkis mul soov üllatada sõpru ja tuttavaid paberil jõulukaartidega. Aga kuna ma elan pigem digitaalset elu, avastasin, et tean kõigest üksikute tuttavate tiguposti aadressi. Mitte kuidagi ei tahtnud neilt seda infot tol hetkel ka uurima hakata, kuna üllatusmoment oleks kohe kadunud.

Nii ma siis istusin 50 nime ja ainult paari aadressiga, ning nuputasin, kuidas kõikvõimsast internetist vajalik info üles leida. Keegi ei lisa ju oma avalikule FB profiilile koduaadressi! Seega tuleb olla veidi kavalam. Esimene asi, mida kasutasin, oli Endomondo.com leht. Tegu on mobiilirakendusega, millega saab ülevaate oma treeningutest ning kui oled kellegi sõbralistis, näed ka kaarti koos läbitud trajektooriga. Seega ei ole üldse keeruline välja selgitada, kust inimene tavaliselt oma treeninguid alustab ja kus lõpetab ning siis peab lihtsalt minema Google Mapsi või Maa-ameti kaardile ja vaatama, mis selle maja täpne aadress on. Tunnike sahmerdamist ja juba olid pooled aadressid olemas!

Samas on mul tutvusringkonnas ka hulk inimesi, kes sporti ei tee või on piisavalt soliidses eas, et igasugu-seid rakendusi mitte kasutada. Neist enamike nime guugeldades selgus, et nad on vähemalt ühe ettevõtte juhatuse liikmed ning õnneks on äriregistri andmebaas ju täiesti avalik. See on tegelikult hämmastav, kui paljud oma ettevõtte koduaadressile registree-rivad! Nii oligi mul üle 80% vajalikest aadressidest käes ja ainult viimase kümne puhul pidin kasutama veidi vanamoodsamaid meetodeid aadresside välja selgitamiseks.

Loo moraal on see, et tegelikult on internetis väga paljud andmed avalikud, isegi kui sa ei püüa pahatahtlikult mõnda andmebaasi sisse murda. Tihti me ei teadvustagi endale, kui palju küpsisepuru me igal sammul maha jätame…

Praktiline ülesanne

Ava nüüd veebilehitseja ja püüa kaardistada info, mida inimesed sinu kohta digitaalselt leiavad:

  • Guugelda enda nime, telefoninumbrit ja e-posti. Kui palju infot on võimalik sinu kohta saada?
  • Kontrolli üle oma sotsiaalmeedia kontod. Ära vaata ainult seina, vaid ka näiteks fotosid ja seda, mis lehti oled meeldivaks märkinud ja millistesse gruppidesse kuulud. Sõltuvalt konto privaatsussätetest võib sellele infole olla ligipääs ka su sõpradel või kogu maailmal.
  • Kui oled mõne organisatsiooni juhatuse liige, vaata äriregistrist järgi, mis infot seal nende organisatsioonide kohta kuvatakse.
  • Kontrolli, ega sind ei ole maksuvõlglaste registris.
  • Millised kinnistud on sinu nimele registreeritud, näed kinnistusraamatus.
  • Uuri, kas sinu kohta on avaldatud midagi ametlike teadaannete lehel.

Ülalpool on toodud kõigest jäämäe tipp. Tegelikult leiduks piisava energia ja pühendumise korral veel kümneid ja sadu kohti, kust on võimalik inimese kohta infot kaardistada. Selle ülesande eesmärgiks oli anda ettekujutus, kui palju digitaalset infot meie kohta internetis vedeleb.

Kuidas teemat algklassilapsele selgitada?

Algklassilastele saab privaatsuse teemat seletada lihtsustatud kujul. Enamik lapsi teab, et internetti ei tohi panna näiteks oma nime, sünnipäeva, kodust aadressi, kooli nime või pangakaardi numbrit. Minu kogemustele toetudes oskab palju vähem lapsi vastata küsimusele, miks neid andmeid ei tohi internetti panna. Seega aruta koos lapsega, mis tagajärgi erinevate andmete internetti panek endaga kaasa võib tuua. Allpool mõned näited, mida olen ise tundides kasutanud.

Nimi (eriti perekonnanimi)

Kasutades internetis perekonnanime, muudab see inimese leidmise ka päriselus lihtsaks. Näiteks geni.com lehelt saab teada vanemate nimed ja siis pole enam keeruline registreid kasutades leida ka kodu või kooli aadress.

Telefoninumber

Kuigi ma ei tea näidet, kus ainult telefoninumbrit teades saaks midagi väga halba teha, on noorte hulgas levinud tüngakõned. Seega, kui number on internetis lihtsalt leitav, võib sattuda nõmedate naljade ja rumalate kõnede sihtmärgiks. Isegi kui see pole ohtlik, siis tüütu kindlasti, niisiis peaksid lapsed vältima oma numbri jagamist võõrastele ja tundmatutelt numbritelt tulnud kõnedele vastamist. Kindlasti ei tohiks tundmatule numbrile tagasi helistada, kuna tegu võib olla  tasulise numbriga.

Kooli nimi

Tihti on lapsed piisavalt targad, et mitte jagada oma nime, kuid olles näinud kellegi profiilipilti ja teades kooli nime, pole näiteks elukoha tuvastamine keeru-line. Tihti on koolide kodulehtedel olemas klassipildid koos tunniplaanidega ning pole ju keeruline tundide lõppedes lihtsalt oodata kooli läheduses ja lapsele järgneda.

Fotod ja videod

Kuna fotod ja videod on sisu, mida internetis tänapäeval enim avaldatakse, käsitlen teemat põhjalikumalt eraldi 8. peatükis. Digitaalse jalajälje kontekstis on kõige olulisem mõista, et paljud fotod sisaldavad tänapäeval geotag’i ehk pildi faili on salvestatud ka pikkus- ja laiuskraadid kohast, kus foto on tehtud. Kui see kombineerida näiteks video taustal paistva kalli koduelektroonikaga, võib info tekitada pahatahtlikes inimestes liigseid kiusatusi.

_______________

Soovid rohkem teada saada, kuidas internetis turvaliselt liikuda ning kuidas ennast ja oma peret erinevate ohtude eest kaitsta? Telli raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht.” ja vii ennast paremini kurssi digimaailmas toimuvaga.

Juuli lõpuni saad raamatu või e-raamatu 20% soodsamalt kui kasutad sooduskoodi SUVI.