Avastasin just, et viimasel ajal on kõik mu postitused kuidagi hirmutavad. Häkkerid, pedofiilid, viirused ja muu taoline. Tegelikult ma ju ei arva, et arvutid ja internet oleks mustade jõudude käes ning, et iga lapsevanem peaks valgusmõõgaga arvuteid lastest täiesti eemale peletama. Siin on hea tuua võrdlus toiduga. Toit on vajalik ja võib vägagi kasulik olla – lihtsalt tuleb teha õiged valikud ning kindlasti ei tohi ka heade asjadega liiga üle pingutada 😉
Samamoodi on ka arvutimängudega. On mänge, mis kvalifitseeruvad minu jaoks tõeliseks rämpstoiduks, kuid on ka täiesti tervislikku kraami ja mõnda mängu võiks pidada isegi nö super-toiduks, kui seda allegooriat jätkata.
Alljärgnevalt siis 7 head põhjust, miks võiks lastel ikkagi lasta arvutimänge mängida:
1. Inglise keele praktika
Õnneks elame riigis, mis on nii väike, et enamik suuri mängutootjaid tõlkimisega vaeva ei viitsi näha ning seega on mängud suurepärane viis inglise keele harjutamiseks. Mäletan väga hästi, kui lapsed teises klassis käisid, siis tihti uuriti mult üht võist teist sõna inglise keeles ja nüüd viiendas klassis suudetakse täiesti adekvaatselt inglise keeles suhelda. Mitte, et ma kuidagi koolihariduse tähtsust vähendada tahaks, kuid pojal on täiesti kindlalt minu keelegeenid ja ilma praktikata ei saa kumbki meist uusi keel eriti hästi selgeks.
2. Sotsiaalsed oskused
Tänapäeva mängud nõuavad tiimitööd ja see on hea viis harjutada erinevaid rolle. Õpitakse selgeks reeglid, jagatakse ülesanded ja püütakse ühiselt siis missioone täita. Kusjuures olen lapsevanemana ka sellises mängusuhtluses meenutanud lapsele, et ikkagi peab viisakalt suhtlema ning samuti ei tohi mängukaaslase peale väga kuri olla, kui keegi vea teeb ja missioon ei õnnestu.
3. Õpitakse läbi kukkuma
Kui ma veel aktiivsemalt Garage48 üritustel ja koolitustel käisin, siis oli väga tihti seal juttu sellest, et eestlased ei oska ebaõnnestuda. Ja see hirm ebaõnnestumise ees võib takistada võimalusi kasutada. Kuna arvutimängudes nõuab heale tasemele pääsemine eelneval päris palju õppimist ja ebaõnnestumisi, siis tahaks ju loota, et see tulevikus aitab ka nö päriselu ebaõnnestumistest õppida ja julgustab edasi proovima.
4. Suurepärane reageerimiskiirus
Vahetevahel meeldib mulle ette kujutleda, et kuidas tunduks praegune maailma mõne 100 aastat tagasi surnud inimese jaoks. Kujutan ette, et sellel inimesel oleks eriti keeruline – kõik on tohutult kirev, kiire ja pidevalt muutuv. Ja ma isegi ei kujuta ette, milline on maailma 30 aasta pärast. Siiski arvan, et hea reaktsioon ja oskus kiirelt tähele panna detaile on igal juhul kasulik kompetents ja arvutimängud neid oskusi ka õpetavad. Olen ise proovinud mõningaid mänge, kus mu lapsed mängleva kergusega tasemeid läbivad ning pean tõdema, et minu aju ja sõrmed nii kiiresti liikuda ei suuda.
5. Loovuse arendamine
Tegelikult see on hämmastav mida noored oma mängudes teevad – luuakse fantaasiamaailmu, ehitatakse uhkeid rajatisi ning tuunitakse oma avatare. Ja ma ausalt öeldes ei saa väga aru, miks paberil pildi joonistamine on suurem vägitegu kui näiteks Minecraftis maailma loomine. Ometigi kiputakse tunnustama laste keskpärast kritseldust paberil, kuid ei osata aru saada, kui ta on virtuaalses maailmas midagi tõsiselt kaunist teinud.
6. Majanduse ja äri alustõed
Kui mina väike olin, siis mängisime poodi nii, et piibelehe lehed olid rublad ja kopikad kivid. Muidugi on nostalgiline selle peale mõelda, aga tänapäeva arvutimängude kõrval oli selline osta-müü mäng küllaltki hale. Paljudes arvutimängudes ei piisa liitmisest ja lahutamisest, vaid edukaks mänguks pead oskama arvutada investeeringute tasuvusaega, teadma erinevate vääringute kursse ja palju muud. Muidugi on kivid ja piibelehed armsamad (ja ilmselgelt saaks nendest ülinunnu Instagrami foto), kuid tänapäeva mängudes on võimalusi oma finantskirjaoskuse arendamiseks palju rohkem.
7. Tore ajaviide
Paljud lapsevanemad peavad mänge lihtsalt aja raiskamiseks, kuid tegelikult on seda ka väga paljud muud asjad. Näiteks mõne filmi vaatamine, käsitöö, lemmiklooma pidamine. Ma tean, et eriti kaks viimast näidet tekitavad eriti soovi vastu vaielda, kuid olgem ausad – kui meie esivanemad pidasid loomi, et süüa saada ja tegid käsitööd, et mitte paljalt lumehanges külmetada, siis 21. sajandil on need mõlemad tegevused pigem hobid. Samasugune hobi on ka arvutimängude mängimine.
Ehk siis tegelikult on arvutimäng tore hobi nagu iga teinegi, millel võib vastavalt mängu sisule olla ka täiesti ootamatuid boonuseid. Ma muidugi ei soovita, et peaksite nüüd alates praegusest hetkest 24/7 laskma lapsel arvuti ees istuda. Aga kui kooliga on kõik korras, trennis käidud ja kodutööd tehtud, siis tunnike või paar arvutimängu võib olla täitsa positiivne.
PS! Ülaltoodud artikkel põhineb minu subjektiivsel arvamusel ning ma üldse ei pretendeeri absoluutsele tõele 😉 Kui tahate vastu vaielda, siis huviga diskuteeriks selle teema üle…