Täna tegin väga mõnusas väikses seltskonnas “Häkkerite lahingu” mänguõhtut. Kohal oli neli noort ning luurele oli tulnud ka üks õpetaja, kes ise plaanib mängu õppematerjalina kasutada. Tavapäraselt kasutan ma Powerpoindi esitluse abi koolitusel, et tundi järje peal hoida, kuid selle seltskonnaga otsustasin teha erandi ja panime lauad kokku ja igaüks sai oma tegelaskaardid kätte, keda siis kaitsma asuda.
Muidugi läks juba alguses päris palju aega enne kui reegliteni jõudsime. Piisas paarist tegelaskaardist, et juttu jätkuks kauemaks. Kõigepealt uurisin ühelt noorelt, et mida Jänes (see on üks tegelaskaart) internetis teeb ja selle peale sain kindla vastuse, et kindlasti kasutab TikTok-i. Siis pidime täiskasvanud osalejale seletama, mis on TikTok ning sealt edasi tulid juba lood, et kuidas TikTokis jamadesse sattuda. Sealt edasi jõudsime tüdruku juurde, kes robotit käes hoiab ja saime teada, et üks noor seltskonnas unistab sellest, et kunagi teeb valmis roboti, kes tema eest asjad ära teeb (ja ei saa salata, isegi vahel unistan sellisest koduabilisest).
Kui lõpuks kaitsekaartidel olevate küsimsuteni jõudsime, siis läks muidugi veel keerulisemaks see diskussiooni ohjamine. Õnneks nelja noore puhul seltskonnas saime veel ikka kuidagi mänguga edasi minna, aga see on hämmastav, kuidas iga kaart võib tuua kaasa elava diskussiooni – ja isegi nelja noore puhul on ikka seltskonnas keegi, kes teab mõnd sarnast näidet päriselus.
Igatahes möödus tund liiga kiirelt ja jäin siis klassi kokku panema ja osalenud õpetajaga veidi pikemalt vestlema. Rääkisin ka talle oma unistusest, et lapsed tegelikult ei peaks käima võõraste tädidega suhtlemas interneti teemadel vaid tegelikult see mäng sai ju selleks loodud, et iga pere saab mängu köögilauale laiali laotada ning siis omavahel arutada, lugusid rääkida ning koos õppida.
Aga siis küsis see õpetaja minult
Kas lapsed tahavad oma vanematega rääkida internetist?
Minu esimene reaktsioon oli see, et muidugi tahavad. Nad saavad päeva jooksul ju nii palju uusi ideid, mõtteid, emotsioone sealt, et seda kõike enda sees hoida on väga keeruline. Meie peres on küll palju juttu internetist. Me jagame üksteisega põnevaid linke, meil on oma vestlusgrupp ning räägin neile ka asjadest, mida ise päeva jooksul internetis näen.
Aga autoga kodu poole sõites jäi see küsimus mind närima… Kui palju teised pered siis omavahel internetist räägivad? Sest kogu minu idee mänguga on ju see, et lapsed tahavad oma vanematega suhelda oma virtuaalse elu teemadel… Miks nad ei peaks tahtma? Ikkagi on ju pigem probleem see, et vanemad ei oska küsida ja lapsed ei oska initsiatiivi võtta.
Või siis olemegi olukorras, kui kaks põlvkonda on käega löönud ja kumbki ei ole enam huvitatud oma kogemuste jagamisest?
Ma väga tahaks loota, et see nii ikkagi ei ole.
Igatahes kui koju jõudsin siis ootas mind köögilaua ääres üks varateismeline, kes tahtis mulle küll pikalt rääkida, milliseid huvitavaid muutujaid ta mingis Scratchi mängus oli näinud ning millist tarka videot vaadanud. Muidugi pean ma ausalt tunnistama, et vahepeal ei saa ma enam päris hästi oma 12-aastase poja tegemistest aru – suudan küll veel kaasa rääkida, kuid pole kaugel see aeg, kus ta seilab sügavamatesse virtuaalsetesse vetesse, kui mina kunagi sattunud olen.
Ja ei kujuta ette, et kui me arvutitest, mängudest ja programmidest ei räägiks, siis kui palju me üldse suhtleks. Seetõttu tahaks loota, et talle jääb teadmine, et mind tõsiselt huvitab see, mida ta arvutis teeb ning isegi kui edaspidi tuleb ka mulle paar korda ja aeglaselt asju selgitada, siis ehk ta ikkagi on valmis seda tulevikus tegema.
Pilt: StartupStockPhotos lehelt Pixabay