Meie laste teistmoodi muinasjutud

Miks lapsed enam raamatuid ei loe? Kuidas küll nende fantaasia areneb? Miks nad ei mängi indiaanlasi, kaubosid, kodu või mida iganes meie oma lapsepõlves mängisime?

APPI!!! Noorus on hukas!!!

Võib-olla ma nüüd veidi keerasin vinti üle, kuid sarnaseid diskussioone olen lugenud internetist ja kuulnud päriselust ning vahel on mul täiesti kurb, kuidas oleme järgmise põlvkonna lihtsalt maha kandnud.

Kusjuures mina olen täiesti raamatute usku inimene… Oma esimese lugemiskeelu (see tõepoolest tähendab seda, et minul nooruses piirati aega, mida lugemisele kulutasin) sain teises klassis. Mitte, et see mind morjendanud oleks – leidsin vanaisa kapist taskulambi ja lugesin teki all edasi. Ei oskagi öelda, et kas prillid sain põhikooli keskel seetõttu, et lugemiskeelu tõttu taskulambivalgel loetud sai või meie klassi kehva valgustuslahenduse tõttu. Ja ausalt öeldes see pole oluline.

Oluline on hoopis see, et olen lugenud alati raamatuid selleks, et seigelda koos tegelastega. Kunagi arvasin, et kõik inimesed lähevad raamatutesse nii sisse, et vaimusilmas näevad ennast keset tegevust – nüüd olen aru saanud, et ma vist ikka vist keskmisest suurema kiiksuga. Igatahes kui ma loen Asimovit, siis ma rändangi kaugete planeetidele koos inimkonnaga ning koos Tolkieniga naudin haldjate seltskonda jne.

Aga see, et mu lapsed raamatuid ei loe ei tähenda veel seda, et neil jääks need põnevad seiklused olemata. Nemad ei pea kujutama ette, et reisivad ajas edasi või tagasi või oskavad lennata – arvutimängudes on see kõik täiesti võimalik. See on tegelikult hämmastav kui realistlikud on osad arvutimängud ning kui palju erinevaid valikuid seal teha saab. Ja on ka mänge, mille graafika ei ole just parim, kuid see panebki ju tegelikult fantaasia tööle. Võibolla noored ei mängi kodu enam tagahoovis, kui see ei tähenda, et paljudel neist ei oleks kuskil virtuaalset majakest, mis on täpselt selline nagu nad unistavad.

Ärge saage nüüd valesti aru – ma olen ka mures selle suurenenud nutitarbimise pärast. Eriti häirivad mind mõttetud juutuuberid, kelle 20 minutilisi videosid on vaadatud miljoneid kordi. Kujutage korra ette, kui palju aega kulub, et 20 minutilist videot vaadata miljon korda? See on 333 333 tundi ehk 13 889 päeva ehk 38 aastat. Samuti ei meeldi mulle mängud, mis enam uusi väljakutseid ei paku, kuid mida mängitakse lihtsalt aja surnukslöömiseks. Ja muidugi peab iga laps ka piisavalt liikuma.

Samas sotsialiseerumise koha pealt ei ole ka asjad mustvalged. Laps arvuti taga ei tähenda absoluutselt seda, et ta ei suhtleks teistega. Pigem tundub, et arvutimänge mängitakse koos sõpradega – füüsiline ruum võib erinev olla, kuid virtuaalselt ollakse samas ruumis. Samuti kas lugeda nutitarbimiseks seda, kui sõbrannaga tehakse videokõne, et koos joonistada. Minu loogika ütleb, et pigem mitte, kuid selle üle annab kindlasti vaielda.

Kogu selle loo mõte on see, et nutimaailm ei ole must ega valge vaid väga värvikirev paik ning enne kui asja maha tegema hakata, siis tuleks süveneda. Internet sai täna 50 aastaseks ning laialdasemalt on see kasutuses olnud ca 25 aastat – ehk siis ühe põlvkonna jooksul on muutunud kõik see, kuidas me suhleme, meelt lahutame ning infot tarbime ja täiesti mõistetav, et selline muutumise kiirus tekitab paanikat. Aga arvutis istuv laps ei ole alati halb ja pargis istuv laps hea nähtus – tuleb leida aega, et vaadata asjade näilisuse taha.

Toredat interneti sünnipäeva kõigile!

Foto: https://www.gamebyte.com/wp-content/uploads/2019/04/2019-04-03_21.21.42.jpg