Kujuta ette olukorda, kus hommikul ärgates seisab sinu voodi kõrval väike, hallides riietes, tundmatu inimene, kes usinalt oma märkmikusse kirjutab täpse kellaaja, millal ärkad. Ta järgneb sulle vannituppa ja kööki ja istub auto tagumisel istmel kui viid lapsi kooli ja ise tööle sõidad. Koosolekutel varjub ta kuhugi potilillede taha ning ainuke asi, mis tema olemasolust märku annab on pliiatsikribin paberil. Ja nii kuni selle hetkeni kui sa õhtul uuesti unne jääd. On ju jabur mõte? Kes üldse kannataks sellist asja välja, et täiesti võõras inimene igat tema tegemist täpselt jäädvustab?

Ometigi piltlikult öeldes täpselt selline asi toimub internetis, kus iga meie liigutus salvestatakse kuhugi serveritesse. Iga kord, kui me avame arvuti või nutiseadme siis me tegelikult alustame virtuaalset rännakut. Sõltuvalt sellest, mida ja kuidas me teeme, on meie virtuaalne jalajälg, kas pealiskaudne, mida suudab jälitada ainult väga kogenud jäljekütt või siis sügav jälg, mis teravalt silma hakkab igaühele.

Ainuke võimalus, kuidas seda jalajälge üldse mitte jätta on see, kui internetti mitte minna. Samuti tunnen ma üksikuid inimesi, kes suudavad oma virtuaalse jalajälje peaaegu nähtamatuna hoida, kuid see nõuab väga palju teadmisi ja pühendumust ja kahtlustan, et need inimesed seda postitust lugema ei satu (ja isegi kui satute ja tahate kommenteerida, et kõik on palju keerulisem, siis ma tean seda tegelikult. See postitus on eelkõige inimestele, kelle arvuti ja interneti alased teadmised on pigem pealiskaudsed).

Siinkohas tuleb ka meeles pidada, et Eesti on oma olemuselt e-riik, kus kõik riiklikud andmebaasid on digitaliseeritud. Ja kuigi enamikule sellest infole päris igaüks ligi ei pääse, siis samas päris palju infot on siiski kättesaadav ka ilma sisselogimiseta. Ja kui juba näiteks isikukood on internetis leitav, siis selle abil on võimalik veelgi rohkem infot kätte saada. Häda on selles, et kuna isikukood ei kuulu delikaatsete isikuandmete hulka ja seega kui sinu kohta on midagi avaldatud Ametlikes Teadaannetes või oled mõne organisatsiooni juhatuse liige, siis isikukoodi leidmine on iga internetis viibiva inimese jaoks paari hiirekliki kaugusel.

Kui jätta nüüd välja ametlikud riiklikud registrid, siis tavainimene jätab internetti üldjuhul kahte tüüpi jalajälgi – passiivseid ja aktiivseid. Passiivse jalajälje parimaks näiteks on need väikese hoiatused, mida kohtame praegu igalpool ja mis kõlavad umbes nii „Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.“ Tegu on siis inglise keelse sõna cookie otsetõlkega ja see ei tähenda mitte seda, et kuskil kontoris üks mõnus magusa kraami vaagen on samal ajal laual, kui lehte tehakse vaid pigem tasuks meenutada Hansukese ja Gretekese muinasjuttu, kus lapsed puistasid leivapuru tee tähistamiseks. Erinevalt muinasjutust on veebilehtede küpsisepuru palju vastupidavam ning see annab võimaluse teie käitumist jälgida ja vastavalt sellele näiteks lehe sisu kohandada või reklaame näidata.

Näiteks külastades mõnd kuulutuste portaali või veebipoodi võite avastada hiljem, et ükskõik kuhu te ei läheks, siis on ikka selle lehe reklaamid teid saatmas. Seda tehaksegi läbi selle passiivse digitaalse jalajälje. Ehk siis salvestatakse teie arvutisse väike programmijupp, mida siis järgnevad leheküljed loevad ja käituvad sellele vastavalt.

Muidugi suurem osa probleeme, mis internetis tekib, on seotud meie aktiivse digitaalse jalajäljega. Aktiivseks digitaalseks jalajäljeks on igasugused sisselogimised, postitamised ja isegi like nupu vajutamine mõne postituse juures. Iga väike tegevus salvestatakse ning lisatakse andmebaasi. Ja kui neid andmeid on piisavalt kogunenud, siis on tegelikult võimalik panna kokku päris täpne pilt inimesest ning samuti kasutada neid andmeid manipuleerimiseks (näiteks valimistel).

Aga tegelikult on üldine soovitus siiski mitte jätta endast nii kergelt loetavat digitaalset jalajälge. Üheks võimaluseks on näiteks Facebookis laikida lehti, mis tegelikult teie profiiliga ei sobitu. Samuti arvestage, et Google salvestab kõik teie otsingud ja seetõttu tasuks vahepeal otsida asju, mis teile huvi ei paku. Muidugi siin tekib dilemma – sest mida paremini Facebook ja Google meid tunnevad, seda asjakohasemat sisu ja otsingutulemusi nad pakkuda saavad. Aga teadmine on võim ning seega tasuks ikkagi mõelda, kui suurest osast oma privaatsusest olete mugavuse nimel nõus loobuma?

Stanfordi ülikoolis viidi läbi uuring, kus selgus, et 10 meeldivaks märgitud lehe järgi suudab arvuti inimest paremini iseloomustada kui kolleeg, 70 meeldimise järgi paremini kui sõber ja 150 laigitud lehte tähendab, et Facebook teab teist rohkem kui pereliige.

Lugu elust enesest

Eelmine aasta enne jõule tekkis soov üllatada sõpru ja tuttavaid paberil jõulukaartidega. Aga kuna ma elan väga digitaalset elu, siis avastasin, et tean üksikute tuttavate tiguposti aadressi ja mitte kuidagi ei tahtnud neilt uurima seda infot sel hetkel ka hakata kuna üllatusmoment oleks koheselt kadunud.

Ehk siis nii ma istusin 50 nime ja ainult paari aadressiga ja nuputasin, kuidas kõikvõimsast internetist ülejäänud vajalik info üles leida. Sest keegi ei pane ju oma avalikule FB profiilile koduaadressi… Seega tuleb olla veidi kavalam. Esimene asi, mida kasutasin oli Endomondo.com lehte. Tegu on siis mobiilirakendusega, millega saab ülevaate oma treeningutest ning kui oled inimese sõbralistis siis näed ka kaarti koos läbitud trajektooriga. Seega ei ole üldse keeruline selgitada välja kust inimene tavaliselt oma treeninguid alustab ja kus lõpetab ning siis peab lihtsalt minema Google Mapsi või Maaameti kaardile ja vaatama, mis selle maja täpne aadress on. Tunnike sahmerdamist ja juba olid pooled aadressid mul olemas.

Aga kuna mul on ka tutvusringkonnas hulk inimesi, kes väga sporti ei tee või siis on piisavalt soliidses eas, et igasuguseid äppe mitte kasutada. Aga neist enamike nime googeldades selgus, et nad on vähemalt ühe ettevõtte juhatuse liikmed ning õnneks on äriregistri andmebaas ju täiesti avalik. See on tegelikult hämmastav kui palju inimesi oma ettevõtte koduaadressile registreerivad. Igatahes oli selleks hetkeks mul üle 80% vajalikest aadressitest käes ja viimase kümne aadressi puhul pidin kasutama veidi vanamoodsamaid meetodeid aadresside välja selgitamiseks.

Loo moraal on see, et tegelikult on internetis palju rohkem andmeid avalikud isegi kui sa ei püüa pahatahtlikult mõnda andmebaasi sisse murda. Tihti me ei teadvusta endale, kui palju küpsisepuru me igal sammul maha jätame.

Praktiline ülesanne

Ava nüüd veebilehitseja ja püüa kaardistada info, mida inimesed sinu kohta digitaalselt leida võiks:

  • Googelda nime, telefoninumbrit ja meiliaadressit – kui palju infot on nende andmetega võimalik sinu kohta saada?
  • Vaata üle oma sotsiaalmeedia kontod – ära vaata ainult seina vaid ka näiteks fotosid ja seda, mis lehti oled laikinud ja kuhu gruppidesse kuulud – sõltuvalt konto privaatsussätetest võib sellele infolla olla ligipääs ka su sõpradel või kogu maailmal.
  • Kui sa oled mõne organisatsiooni juhatuse liige siis vaata äriregistrist järgi, mis infot seal kuvatakse nende organisatsioonide koha.
  • Kontrolli ega sind ei ole maksuvõlglaste registris.
  • Millised kinnistud on sinu nimele registreeritud näed kinnisturaamatus.
  • Kas sinu kohta on avaldatud midagi Ametlikud Teadaanded lehel?

Ülalpool on toodud lihtsalt jäämäe tipp ning tegelikult piisava energia ja pühendumisega on kümneid ja sadu kohti veel, kust tegelikult on võimalik inimese kohta infot kaardistada. Selle ülesande eesmärgiks oli lihtsalt anda ettekujutus, kui palju digitaalset infot meie kohta internetis vedeleb.

Kuidas seletada teemat algklassilastele?

Algklassilastele tuleks seda teemat seletada lihsustatud kujul. Enamik lapsi teab, et internetti ei tohi panna näiteks oma nime, sünnipäeva, koduaadressit, kooli nime või pangakaardi numbrit. Palju vähem lapsi oskavad minu kogemustel vastata küsimusele, et miks neid andmeid ei tohi internetti panna. Seega soovitakski lapsega pigem arutada, et mis erinevate andmete internetti panek endaga kaasa võib tuua. Allpool siis mõned näited, mida olen ise tundides kasutanud.

Nimi (eriti perekonnanimi)
Kasutades internetis perekonnanime siis muudab see inimese leidmise ka päriselus lihtsalks. Näiteks geni.com lehelt saab teada vanemate nimed ja siis pole enam keeruline registreid kasutades ka koduaadress leida või kooli aadress.

Telefoninumber
Kuigi ma ei oska tuua ühtegi näidet, kus ainult telefoninumbrit teades saaks midagi väga halba teha, siis noorte hulgas on hetkel väga levinud tüngakõned. Seega kui number internetis lihtsalt leitav, siis võib sattuda nõmedate naljade ja rumalate kõnede sihtmärgiks ja kui see isegi pole ohtlik, siis tüütu kindlasti ja seetõttu soovitaks lastel vältida võõrastele oma numbri jagamist või võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele vastamist.

Kooli nimi
Tihti on lapsed piisavalt targad, et mitte jagada oma nime, kuid olles näinud profiilipilti ja teade kooli nime, siis pole suure soovi korral tuvastamine ikkagi ni keeruline. Tihti on klassipildid koolide kodulehtedel olemas koos tunniplaanidega ja pole ju keeruline tundide lõppemisel lihtsalt oodata kooli läheduses.

Fotod ja videod
Kuna fotod ja videod on see sisu, mida tänasel päeval internetis kõige rohkem avaldatakse, siis põhjalikumalt käsitlen teemat eraldi peatükis, kuid digitaalse jalajälje kontekstis on kõige olulisem mõista, et paljud fotod sisaldavad tänpäeval geotag’I ehk siis pildi faili on salvestatud ka pikkus ja laiuskraadid kohast, kus foto on tehtud. Kui see kombineerida näideks video taustal paistva kalli koduelektroonikaga, siis võib see info pahahtlike inimeste jaoks tekitada liigseid kiusatusi.

Lisalugemist

Kellel tekkis huvi, mida arvuti teist FB või Twitteri profiili järgi arvab, siis külastage lehte https://applymagicsauce.com/.
Vaadake, mida Google teie otsingute kohta salvestanud on https://myactivity.google.com/myactivity
Kui kasutad Androidi telefoni, kus on sisse lülitatud Google asukoha ajalugu, siis näed oma liikumisi https://www.google.com/maps/timeline?pb


Kui jõudsid oma lugemisega siiamaani, siis palun postita kommentaaridesse veidi tagasiside – kas selles postituses oli sinu kui lapsevanema või õpetaja jaoks uut ja huvitavat lugemist? Või tekkis äkki mõni küsimus, millele tahaksid täpsemat vastust. Püüan nüüd iga nädal lisada siia uue peatüki ning tervet nimekirja teemadest, millest kirjutada plaanin näeb lehel Turvaline internet.