Kui päris aus olla, siis tegelikult on neid jamasid, mida noored entusiastlikud nutiseadmete kasutajad teha suudavad, lõputu hulk, kuid mõned vead on lihtsalt sagedasemad, kui teised.
1. Andmete jagamine
See on tegelikult hämmastav, kui lahkelt lapsed oma andmeid jagavad. Kui kevadel oma Growtopia eksperimenti tegin, siis polnud üldse keeruline teada saada lapse nime, kooli, klassi, elukohta ja kõike muud.
Muidugi siin võiks vastu vaielda, et kuna internetis anonüümsus on ohtlik illusioon, siis laps peaks juba varakult õppima kontrollima seda, mis ta internetti paneb ja arvestama, et ühel päeval võib kõigi postituste juures olla nimi ja koduaadress. Aga algklassides soovitan pärisnimega kontosid lasta luua ainult neil lastel, kellel vanemad ise reaalajas silma peal hoiavad ning teavad mida laps internetis teeb ja kuhu postitab. Kõigil muudel juhtudel, on ikkagi ohutum, kui laps kasutab varjunime. Lihtsalt see ei tähenda, et pahatahtlik inimene vajadusel isikut tuvastada ei suuda , aga vähemalt on see veidi keerulisem.
2. Võõrastega suhtlemine
Mul puuduvad küll täpsed empiirilised andmed, kuid koolitustel saadud tagasiside põhjal julgen väita, et vähemalt 75% algklassilastest suhtlevad võõrastega internetis. Seda tehakse siis eelkõige mängudes. Paljud populaarsed mängud – Roblox, Fortnite, Growtopia jt – ongi sellised, kus teiste kasutajatega suhtlemine on vajalik, et saada head mängukogemust.
Saab küll ka nii mängida, et ainult päriselu sõpradega suhtled, kuid nii tublid on vähesed. Ja see on enamvähem OK – senikaua kui suhtlus piirdub mänguga seotud tegevustega. Aga palun tehke lapsele selgeks, et kui mõni võõras kasutaja hakkab uurima pärisnime, kooli, aadressi või muud mänguga mitte seotut, siis tuleb kohe suhtlus lõpetada ja vanematele rääkida. Ja see ei loe, kui kasutaja enne enda kohta samad andmed ära räägib.
Täiesti võimatu on tegelikult teada, mis on kellegi jutus tõde ja mis on vale.
3. Klikitakse OK ilma teksti mõistmata
Üldiselt kipub nii olema, et laps lastakse omapäi internetiavarustesse liikuma enne, kui tal korralik funktsionaalne lugemisoskus eesti keeles olemas on. Inglise keelt hakatakse enamikes koolides õppima alles algklasside lõpu poole. Ja nii satubki laps päris tihti olukordadesse, kus ta peab nõustuma mingite tekstidega, millest ta absoluutselt aru ei saa.
90+% kordadest läheb õnneks ja midagi hullu ei juhtu. Kuid siis satutakse kogemata klikkima lingile, mis küsib nõusolekut mingi kahtlase rakenduse installimiseks arvutisse ja sealt edasi alles hakkavad jamad peale. Seetõttu on mõistlik lapsele teha arvutisse piiratud konto, et tal pole võimalik iseseisvalt sinna mingeid asju installida. Isegi, kui lapsel on oma arvuti, siis kindlasti viirusetõrje masinasse ja arvestage sellega, et kui maja WiFi võrgus mingi pahavara möllab, siis enamik koduseid WiFi-sid on nii nõrgalt turvatud, et viirusel on lihtne edasi levida.
4. Auhinnamängudes osalemine
Milline laps siis ei unista uhiuuest iPhonest? Ja internet on täis madusid, kes lapsele seda õunakest lahkelt pakuvad. Aga nagu kristlikus mütoloogias tõi hea ja kurja tundmise puult vilja söömine kaasa soovimatud tagajärjed, siis sama lugu on nende virtuaalsete õunakestega. Selliste auhinnalooside eesmärgiks võib olla kasutaja liitmine mingi mõttetu tasulise sisuteenusega, isikuandmete vargus või mingi viiruse sokutamine arvutisse.
Kindlasti ei ole nende auhinnamängude eesmärk võimalikult paljude naiivsete kasutaja õnnelikuks tegemine.
5. Internetis kehtivad teised reeglid
Suur hulk inimesi arvab, et internet on Mingi Muu Koht, kus tavamaailma reeglid ei kehti. Ja see arvamus on levinud ka laste seas.
Mängus on ju OK, kui varastad teise lapse asju, lõhud tema maailma või jätad mõne klassikaaslase ukse taha, kui ülejäänud kõik klassis istuvad?!?!
Tegelikult see ikka päris nii ei ole. Internet on lihtsalt üks lisaruum meie elus. Nagu kodu, kool, töö, kino, kaubanduskeskus. Ja samamoodi peaks ka seal käituma viisakalt ja hoolivalt, et kõigil kasutajatel oleks seal turvaline ja mõnus olla.
6. Petise petmine
Tihti kui räägin oma külalistundides mõnest petuskeemist, siis paar eriti agarat kuulajat teatavad, et nad siis teevad ise “tünga” sellisele petisele. Muidugi on usk endasse tore, kuid need petised ja perverdid, kes internetis liiguvad, teevad seda täiskohaga. Ehk siis nad on kogenenumad, osavamad ja teavad paremini, kuidas kõik toimib ning mingil juhul ei tohi laps üritada neid inimesi ise alt tõmmata.
Ignoreerimine, blokeerimine ja täiskasvanute teavitamine on need kolm tööriista, mis laps saab kasutada ebameeldivate kontaktide puhul internetis ja kõik muu on naiivne soovmõtlemine.
7. Küberkiusamine ei ole OK
Kuigi ametlikus definitsioonis on kirjas, et kiusamine on pikaaegne, korduv jne, siis isiklikult olen koolitustel öelnud lastele, et ei tohi teha internetis teistele midagi sellist ka korra, mida ise kogeda ei taha. Ning kui kellegi tegevus põhjustab stressi, kurbust või hirmu, siis tuleb sellest kohe rääkida.
Küberkiusamine on ka solvavate kommentaaride postitamine ja piltide postitamine vastu lapse tahtmist. See kehtib ka lapsevanemate kohta: kui laps ikka ei taha mõnda pilti internetiavarustes näha, siis see on tema õigus. Liiga tihti kuulen koolitustel kurtmist selle üle, et ema või isa postitavad asju sotsiaalmeediasse, mida laps seal näha ei soovi enda kohta 🙁
8. Kõik on avalik ja taasesitatav
Väga ohtlik väärarvamus on see, et internetis on võimalik saata sõnumeid, mis ei salvestu. Tõepoolest võib snap ära kustuda või mingi keskkond pakub livefeed’i ilma salvestusvõimaluseta, kuid see ei tähenda, et ma ei saa ühe seadme ekraani salvestada teise seadmega.
Samuti ei tähenda see, et mingi vestlus toimub suletud grupis seda, et keegi väljaspool gruppi kunagi sellest teada ei saa. Isegi kahe inimese vestlus võib vabalt lekkida.
Näiteks kuulsin lugu, kus kaks neljandas klassis käivat sõbrannat omavahel Messengeri chatis paari klassikaaslast taga rääkisid. Paar päeva hiljem läksid sõbrannad tülli ja üks neist postitas lõigu sellest vestlusest screenshot’ina klassi listi. See tõi kaasa palju tüli, pisaraid ja draamat.
9. Teiste pilte tohib postitada ainult nende loaga ja seda luba saab tühistada
Mulle meeldib alati lastelt küsida, et kui postitan Youtube video, kus teen nalja koos sõbraga, kuid hiljem sõber otsustab, et talle see video ei meeldi, siis mitu laiki peab olema, et ma ei peaks videot sõbra soovil kustutama. On pakutud igasuguseid arve sajast miljonini, kuid õige vastus on tegelikult see, et absoluutselt ei loe, mitu laiki seal on. Kui sõber ei taha, et temast video üleval on, siis nii ongi. Kui ma sõbra soovil seda videot ei kustuta siis on tal täiesti õigus pöörduda nii Youtube poole palvega video eemaldada, kui ka kirjutada veebikonstaablile oma murest.
10. Kasutatakse kehvasid paroole ja jagatakse neid võõrastega
Kui ekraanimustri puhul kipuvad inimesed kasutama lukuna oma nimetähte, siis lastele meeldib tihti paroolidena kasutada oma lemmiklooma nimesid. Samuti kiputakse paroole jagama sõpradega. Ja siis hiljem tullakse, silmad vees, et keegi häkkis mõnele mängukontole ja võttis kõik asjad ära. Parool on isiklik asi, mida peab jagama ainult vanematega. Pole mingit põhjust, miks peaks parim sõber või suvaline klassikaaslane teadma lapse paroole.
Lisaks kõigele kasutatakse sama parooli igal pool. See tähendab, et mängukonto parooli jagamisel saab koheselt ligi ka lapse e-postile ja e-koolile, kus tekivad täiesti uued võimalused lolluste tegemiseks.
_________________
Need siis sellised asjad, mis kõige rohkem kõrvu jäänud. Aga lapsed on leidlikud ja kindlasti on neid asju veel, mille peale peaks mõtlema. Kui soovid ennast paremini kurssi viia sellega, mis internetis toimub, siis võid tellida endale raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” (või laenuta see raamatukogust). Samuti korraldan ka avalikke külalistunde, kuhu on oodatud kõik noored nutikasutajad, kelle entusiasm digimaailma avastamisel piiritu, kuid teadmisi jääb mõnikord vajaka (punase pildiga koolitused 1.-5. klass ja rohelise pildiga koolitused mõeldud noortele alates 5. klassist).