Olen nüüd viimastel nädalatel päris palju koolitusi läbi viinud ning kuulnud laste muresid väga erinevatel teemadel. Kahjuks paljude asjade puhul ei aita muu, kui ettevaatlikkus, kuid mõned asjad on kahjuks ka kivid lapsevanemate kapsaaias ja nendest tahakski ma nüüd täna rääkida.
Lapsevanemad ei austa laste õigust otsustada nende kohta käiva info üle internetis
Üks reegel koolitusel on, et ei tohi pilte ega videosid postitada ilma nende inimeste loata, kes pildil on. Kahjuks kipuvad seda reeglit kõige rohkem rikkuma lapsevanemad ise, kes arvavad, et see reegel ei käi nende kohta. Olgu, kui laps on beebi, siis tõesti on keeruline see loa küsimine. Aga sel hetkel, kui laps kooli läheb, siis tuleb hakata lapsega läbi rääkima, milliseid pilte temast internetti postitada tohib. Täiesti võimalik, et see, mida meie lapsevanematena armsaks ja naljakaks peame, on lapse jaoks piinlik. Ja selline pilt võib lapse jaoks palju probleeme valmistada, kui kiuslikud koolikaaslased seda näevad.
Emme postitab minust kogu aeg fotosid, mis mulle ei meeldi. Ma olen talle öelnud, et ei taha neid fotosid internetti, aga ta ei kuula.
– 8 aastane poiss ühel Harjumaa koolitusel
Ehk siis palun aktsepteerige laste õigust otsustada, mis nende kohta internetis on. Vaadake ka koos lapsega üle, et mis te olete postitanud temast ka beebi ja väikelapsena ja kui mõni pilt talle sealt ei meeldi, siis salvestage see kuhugi kõvakettale või printige kodualbumisse, kuid ärge jätke seda netiavarustesse.
Issi pani minust tobeda pildi Instagrammi. Siis ta kõdistas mind, kuni ma olin nõus, et see sinna jääb.
– 3. klassi tüdruk ühes Tallinna koolis
Lapsel mure mängus = liiga palju veedab aega nutiseadmes
Kevadel ma imestasin, miks nii palju lapsi tahavad võõrale inimesele rääkida oma muresid internetiga, aga kui soovitan neil see jutt vanematele ära rääkida, siis ei tekita see ettepanek väga suurt entusiasmi. Nüüd kümneid külalistunde ja sadu lapsi hiljem olen ma aru saanud, milles probleem. Nimelt, kui laps läheb vanemate juurde jutuga, et ta kontot skämmiti või keegi talle midagi halvasti ütles, siis väga suur hulk vanemaid EI KUULA LASTE MURET, vaid teatab, et probleem on selles, et laps liiga palju aega internetis veedab. Ja kui lapsel on paar kogemust, et kurtes vanemale muret, kästakse lihtsalt mäng lõpetada, siis kolmandat korda ta muret kurtma ei lähe.
Ja see ongi põhjus, miks pedofiilid ja perverdid saavad ennast internetis muretult tunda. Sest palju lapsi ei räägi oma netimuredest lapsevanematele.
Aga mida siis teha?
Esiteks julgustage lapsi rääkima ja isegi kui te aru ei saa, milles probleem on või see tundub teie jaoks jabur või ebaoluline, siis olge ikkagi lapse poolt ja püüdke lahendus leida. Te ei saa karistada last, kui mõni teine mängija temalt asju röövis, sest see annab väga vale signaali. Isegi kui laps unustab ratta korralikult kooli juures lukustamata ja see ära varastatakse, siis esmane süü on ju vargal. Muidugi võib tänitada lapse kallal kaks aastat ja lasta tal jala käia, et ise süüdi, aga kas see tundub õiglane ja hea viis lapse kasvatamiseks?
Sama on internetis. Ja te ei saa lapsi süüdistada rumaluses, kui te pole ise selgitanud talle, mida võib ja mida ei tohi mängudes teha. Ma olen koolitustel näinud lapsi, kus vanemad on teinud suurepärast tööd ja mõni laps võiks minu asemel selle koolituse ära teha, sest ta teab tegelikult kõike, mida räägin. Aga ma näen ka neid lapsi, kes pole kunagi ühegi reegli peale mõelnud, sest nendega pole interneti teemadel kodus räägitud ja kellel on illusioon, et internet ei ole päris ja seal võib käituda, kuidas ise tahad ning midagi ei juhtu.
Te ei saa ju loota, et laps oskab turvaliselt üle tee minna, kui te pole talle liiklusreegleid õpetanud!
Lõpetuseks ütleks, et tänapäeva laste elu on tegelikult isegi keeruline – nad peavad palju suurema infohulgaga toime tulema, kui meie sama vanalt. Ning ohudki, millega nad silmitsi seisavad, on palju abstraktsemad. Neil on vaja inimest, kellega ka internetis toimuvat saaks arutada ja kes aitaks paremini mõista, kuidas peaks virtuaalmaailmas käituma. Ja see inimene ei saa olla võõras tädi, kellega nad kohtuvad tunniks ühel koolitusel. Ma võin neile anda küll mingi hulga uusi teadmisi ja veidi teistmoodi vaatenurka, kui nad tavapäraselt harjunud on, kuid üks tund arutelu koos paarikümne teise lapsega on veepiisk kõrbes.
Kui Sa ei tunne end interneti teemadel kindlalt, siis just Sinule mõeldes ma kirjutasingi ju raamatu “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” – osta see siit e-poest, mine laenuta raamatukogust või sirvi seda raamatupoes. Seal on piisavalt infot, et isegi kõige arvutikaugem lapsevanem suudab peale raamatu lugemist oma algklassilapsega interneti teemadel vestelda. Ja tegelikult laste jaoks ei ole oluline, et sul kõigele kohe vastus oleks – nad hea meelega selgitavad, et mis toimub ja milles probleem. Lihtsalt oluline on huvi üles näidata.