Sellel nädalal jõudis meie majapidamisse uus mäng nimega Bitlife. Ja sellega seoses käivad vestlused olid igatahes piisavalt värvikad, et otsustasin nüüd asja üle vaadata ning see oli päris põnev kogemus.
Mäng ise on lihtne. Mängu alguses sünnid mingi tegelasena ja siis teed elus valikuid ning mingi hetk siis sured ära. Iga elu on täiesti erinev ning valikuid on palju – täpselt nagu päris elus. Mäng ise on pigem teksti põhine ja mingit ebatsensuurset graafikat seal ei ole. Samuti ei ole mäng võrgupõhine – ehk siis mingeid kahtlasi kontakte võõrastega tekkida ei saa. Seda veidram tundus mulle fakt, et PEGI soovitab seda mängu alates 16 eluaastast ja App Stores on selle vanuseks märgitud 17+
Aga piisas paarist minutist mängust, et aru saada miks see vanusepiirang on. Näiteks minu esimene tegelane oli soovimatu rasedus tulemus ning tema vend sündis peale seda, kui ta isale oli kehvasti tehtud vasektoomia. Noorem õde sündis selle tulemusena, et isal kondoom libises ära.
Kui mu tegelane 14 aastaseks saab, siis pakub mulle mäng juba valikuid, et mul on võimalus suudelda mingit poissi ja pean tegema valiku, kas jooksen ära, suudlen keelega või suudlen ilma keeleta. Mida vanemaks tegelane saab, seda värvikamad valikud on suhete osas.
Muidugi viib paar aastat hiljem see tegelase valikuteni, et oled rase ja kas hoiad lapse alles või teed abordi. Selle kõige kõrval tundub valik, et kas nüüd lapse vaktsineerid või mitte väga süütuna, aga samas eks see ole ka väga tugev väärtushinnangute teema.
Siis pean otsustama mida teha, kui tänaval prostituudist mööda jalutan või kui mu ülemus tahab et mingi paki kolmandatesse riikidesse viin ja ta on nõus reisi kinni maksma ning lisatasu pealekauba andma.
Ma ei hakka nüüd kõiki detaile siia kirja panema, kuid ütleme nii, et tunni jooksul sain olla homoseksuaalne mees, kes elukaaslasega koos lapsendas lapse, heteroseksuaalne karjäärinaine, kes läbis mitmeid plastilise kirurgia erinevaid protseduure, mul oli paar üheöösuhet ning ühe tegelasega tegin isegi soovahetusopi. Mängus saab minna raamatukogusse kui ka kasiinosse, käia naabri juures vargil, mõrvata kedagi päranduse ootuses, mediteerida, trenni teha, olla spermadoonor, valida tavameditsiini või nõidarstide vahel ja väga palju põnevaid asju veel.
Igatahes on kindel see, et mul tuleb lähiajal lastega üks väga hariv vestlus maha pidada. Ma ei usu sellesse, et karm keeld on lahendus, kuid selle mängu poolt pakutav sisu ei ole ka selline, mida ilma selgitustöö ja pideva aruteluta väga lubada saaks. Sest vähemalt minu väärtushinnangud seal mängu algoritmides paigas ei ole…. Ninaopp ei tohiks olla see, millega meeleolu parandada ning konflikolukordade lahendamisel ei piisa alati valikutest solva, ründa, põgene või ignoreeri.
Aga väike soovitus – ärge nüüd lastelt kohe uurima minge, et kas nad BitLife mängivad vaid pigem uurige, mida nad mängivad. Sest pole mõtet huvi tekitada neis, kes sellest mängust miskit ei tea. Lisaks ei ole see ainuke selletaoline mäng – see tundub lihtsalt kõige populaarsem olevat.