Eile kuulsin ühelt TLÜ-st käivalt tuttavalt, et ta sai ülikoolilt just kirja, mis hoiatas õngitsuskirjade eest. Kahjuks temale ei olnud algset õngitsuskirja saadetud, kuid õnneks jäi Twitteris silmas @rasareporteri kontol sarnane teemaarendus ning konto omanik oli lahkelt nõus ka õngitsuskirja jagama. Kiri siis ise nägi välja selline.
Väga kavalalt on kasutatud domeeni tiu.ee (Tallinna Ülikooli domeen tlu.ee ja eriti väikeselt ekraanilt ei jää silma väga). Samas see .ee lõpuga domeen tekitas minus veidi kahtlust kogu ettevõtmise osas, sest nende domeenide omanikke ei ole nii keeruline tuvastada kui rahvusvaheliste domeenide omanikke ning seega ei ole see väga hea valik, kui soovida midagi hämarat korda saata. Klikkisin lingil (soovitan selliseid eksperimente teha incognito aknas ja viirusetõrje tasuks ka enne kindlasti ära uuendada). Kirjas suunas nupp lingile ois2.tiu.ee ja leht mis avanes oli taustal väga sarnane selle lehega, mis on lehel ois2.tlu.ee.
Nüüd jäi mulle silma, et lehe täielik aadress on ois2.tiu.ee/profileedituid31673 ehk siis nagu loendatakse midagi. Nüüd lõi mul endal tuluke põlema – ülikool, profileerimine, loendamine – lõhnab nagu mõni uurimustöö või lõputöö 😉
Testisin nüüd oma teooriat täites ankeedi täiesti ebatõeste andmetega ja saatsin ära. Nüüd ilmus ette selline teade.
Ehk siis tõepoolest antud juhul ei olnud eesmärk andmete õngitsemine vaid hoopis noor inimene viis läbi lõputööd. Ja olleks ka ise elus mõne taolise eksperimendi korraldanud, siis ühelt poolt saan täiesti aru kiusatusest nüüd sellise lõputöö tegemisel. See mida inimesed arvavad tegevat ja see mida nad teevad internetis on kaks väga erinevat lugu.
Aga selliste eksperimentidega peab olema väga ettevaatlik, sest õngitsuskirjad on väga ohtlikud (nagu arvatavasti ka Egert ise teab) ning seetõttu on siin eetilisi küsimusi päris palju. Esiteks ei tohiks sellist eksperimenti kindlasti läbi viia ilma organisatsiooni nõusolekuta, mida plaanitakse kasutada nö ohvrina või rünnaku objektina. Arvestades, et ülikool saatis välja sellise kirja, siis ilmselgelt nemad ei teadnud sellest teaduslikust eksperimendist väga palju.
Loodetavasti olukord laheneb rahumeelselt ülikoolis ning edaspidi mõeldakse paremini läbi, kuidas selliseid uurimustöid saab paremini läbi viia. Ja siin tuleb ka arvestada sellega, et kui sellised eksperimendid lähevad ülikoolis väga moodi, siis tegelikel pahalastel on sedavõrd lihtsam pettuseid korraldada, sest inimesed eeldavad, et niikuinii järjekordne uurimustöö käib ning kaotatakse valvsus.
Veel üks huvitav küsimus on see, et kuidas on saadud need meiliaadressid, kuhu kiri saadeti. Ilmselgelt toimib see õngitsuskiri ainult TLÜ tudengite ja õppejõudude seas ning korraliku listi loomine võib olla päris keeruline.
Ise jään selle eksperimendi koha pealt ootavale seisukohale… Kindlasti on tegu paljude osapoolte jaoks väga hariva võimalusega, kuid töö autor jalutab üsna hallil alal. Loodan, et see lõputöö ikka valmis saab ning isiklikult soovitaks ka lisada sinna väikese reflektsiooni küberturbe uuringute eetilistest aspektidest. Usun, et endalgi oleks sellest päris suur abi.