Eile jäi mulle Twitteris silma üks säuts:
minu 7 aastane poeg tuli tana koolist koju ja ytles et nad opivad koolis araabia numbreid. kaugele see multikulti laheb? nutt tuleb peale
— hendri tammik (@HendriTammik) September 17, 2019
Esmalt panin laigi asjale ära (oli ilmselge, et tegu mõnusa musta huumoriga, mida ma hindan) ja hakkasin vaatama järgmisi postitusi, kuid miski jäi närima. Tekkis huvi, et kas tõesti võib olla inimesi, kes tõesti pelgavad kõike võõramaist nii palju, et isegi araabia numbrid ja ladina tähed tundub mingi süvariigi multikulti propaganda. Otsustasin huvi pärast teha kiire küsitluse Facebookis ning, et valim ikka piisavalt suur oleks, siis panin küsitluse üles Pere24 lehele, kus on enam kui 30 000 fänni.
Et teemat siiski pere ja lastega siduda siis sai küsimuseks panud “Kas Sa soovid, et Sinu laps koolis araabia numbreid õpiks?”.
Loetud minutite pärast oli 12 vastajat, kellest 8 ei soovi, et ta laps araabia numbreid koolis õpiks, üks ema oli eriti kuri, et laps peab nüüd hakkama lisaks Eestimaa tähtedele ja numbritele veel mingit jama õppima.
Õnneks olukord pisitasa paranes ning sedamööda kuidas kommentaare lisandus ning info küsitlusest mööda internetti levis muutus pilt ka veidi optimistlikumaks. Nüüd, kus vastanud on 876 inimest, siis ainult 30% neist ei soovi, et laps koolis araabia numbreid õpiks.
Aga 30% on päris suur osa vastajatest. Eriti kui jutt käib numbritest 1, 2, 3, … – need samad numbrid, mida õppisime meie omal ajal koolis ning mis on maailmas kasutusel juba meie ajaarvamise algusest peale. Algselt siis kasutusele võetud Indias, sealt edasi liikus see numbrisüsteem Araabia maaadesse ning sealt edasi Euroopasse.
Kusjuures ma isegi ei arva, et see väga suur miinus on, kui keegi ei oska une pealt öelda, et milline numbrisüsteem kasutusel on. Näiteks testisin eile huvi pärast ka noorte peal seda küsimust ning ühel neiul ka kohe lambike peas põlema ei läinud, et millest ma räägin. Aga siis ta lihtsalt küsis, et millised numbrid need on.
Nii lihtne see ongi – kui sa ei tea, millest jutt, siis küsi või googelda.
Kahjuks on ülaltoodud pildil näha, et väga suur osa inimestest on minetanud kriitilise mõtlemisvõime ja piisab kui tekstis on üks emotsioone tekitav sõna (antud juhul siis “araabia”), et kohe reageerida jõuliselt ja negatiivselt. Ja see on kurb, sest selline käitumine muudab meid palju lihtsamini manipuleeritavateks 🙁
Nii ilmuvadki internetti videod, kus inimesed täiesti tõsise näoga teatavad, et neil pole ühtegi heteroseksuaalset tuttavat, hulk vastajaid ei hooli väga homo sapiens‘i väljasuremisest ning poliitikud lubavad teha aktiivsed lobitööd, et keelustada ära divesinikmonooksiid.
Ehk siis loo moraal on see, et ajal, kus Google on ühe kliki kaugusel ei ole tegelikult meil ühtegi vabandust taoliste prohmakate tegemiseks. See on täiesti OK, kui me kõike ei tea. Kuid see ei ole OK, kui me aitame kaasa valeinfo või paanika levitamisele klikkides, jagades või kommenteerides asju, mida me täpselt ei tea.
Kusjuures ega ma ise patust päris prii ei ole. Võib-olla ei lähe ma nii lihtsa provokatsiooni õnge, kuid kindlasti on teemasid, kus ma ka olen sõna võtnud ilma põhjalikku taustauuringut tegemata. Eks pärast piinlik on olnud, kuid tänu sellele jälle targem. Loodan, et ka see sotsiaalne eksperiment aitab veidi silmaringi avardada ning võibolla paneb meid kõiki veidi kriitilisemalt oma klikke analüüsima.
Artikli foto: CareerZOT