Mõni aeg tagasi sattusin kuulma paari põhikooli õpilase vestlust teemal, kas tuleks üks ühine tuttav internetis blokeerida või mitte. Kuna tihti on selline tuttavate blokeerimine märk, et tegemist on küberkiusamisega, otsustasin vestlusesse sekkuda ja uurida, mis sunnib selliseid meetmeid kasutusele võtma. Selgus, et see tuttav oli noortelt eelmisel õhtul soovinud saada miskit, mida nad nimetasid „selleks, mida sa oma raamatus keelad kindlasti jagada“. Mul läks mõni hetk aega, et taibata, et viidatakse alastipildile või nude‘le, nagu noored seda ise nimetavad.
Ja kuigi õnneks need noored isegi ei kaalunud selle soovi täitmist, läks mul ikkagi ohutuli peas põlema. Meenus kohe kaks lugu, mis samuti sisaldavad selliseid märksõnu nagu 7. klass, alastipildid, suhtlus internetis ning mõlema loo lõpp on väga traagiline.
Esimene lugu juhtus juba üksteist aastat tagasi Viljandis, kui kohalikke vapustas ühe 7. klassi nooruki enesetapp. Hiljem selgus, et noormees oli tutvunud internetis kauni neiuga, kellega pikemalt suheldi ja mingi hetk saadeti üksteisele ka intiimseid fotosid ja videoid. Kohe peale kompromiteeriva materjali saatmist selgus, et noor ja kaunis neiu polnud noor ega kaunis, vaid tegu oli hoopis küberkurjategijatega, kes hakkasid nüüd veel räigemaid materjale välja pressima, ähvardades muidu olemasolevad avaldada. Ja nagu tihti juhtub, siis nende nõudmiste täitmine tõi kaasa järjest suuremad ja lõppes see noore inimese enesetapuga. Hiljem kui lugu „Pealtnägijas“ ekraanidele jõudis, selgus, et sellel kurjategijal oli veel mitmeid ohvreid Eestis ja ka mujal Euroopas.
Teine lugu on veelgi laiemalt tuntud ja selle peategelane on Kanada 15-aastane koolitüdruk, kes 2012. aasta sügisel pani YouTube’i üles oma enesetapukirja ning mõned päevad hiljem tegi selle teoks. Ka tema lugu algas sellest, et ta 7. klassis tutvus internetis ühe inimesega, kes ütles talle, et ta on ilus ja eriline ning mingi hetk läks flirt nii kaugele, et ta vestluspartnerile veebikaamera ees oma rindu näitas. Ja see üks väike rumalus lõppes kahjuks mõned aastad hiljem väga kurvalt.
Internetis on mõlema loo kohta palju materjale. Guugeldage „Pealtnägija hispaanlanna“ või „Amanda Todd suicide letter“ ja saate masendava ülevaate sellest, kuidas küberkurjategijad kasutavad noorte hirme ja unistusi, et saada materjale tumeveebi lehtedele.
Oluline on mõista, et need probleemid pole kuhugi kadunud, vaid sama lugu kordub ikka ja jälle. Nende noorte pärast, kellega see teema kerkis, ma tegelikult ei muretsegi. Nad said juba enne meie vestlust aru, et see on rumal idee ning rääkisime selle teema uuesti ka pikemalt lahti. Aga tegu oli 7. klassis käivate õpilaste ning juttu veebi teel jagatavatest intiimsetest materjalidest ja seetõttu päris ära kustunud pole ohutuli siiani. Ma ei usu, et need paar õpilast, kellega vestlema sattusin, on ainsad siinkandis, kes on kokku puutunud selle teemaga. Ja seetõttu on väga oluline, et nii kodu kui ka kool pingutaksid, et lapsi õpetada toime tulema ka selliste ohtudega, millega paljudel lapsevanematel ja pedagoogidel kogemus puudub.
Kuidas sellist olukorda ennetada?
Ausalt öeldes ei ole mul mingit imeravimit pakkuda, mis aitaks sellist olukorda 100% välistada. Kuna usalduslike sidemete loomine kuulub pigem psühholoogia kui tehnika valdkonda, siis paljuski loeb see, kui enesekindel on noor ise ja kui palju ta kaaslaste surve all või võõraste meelituste peale murdub. Aga kindlasti on oluline, et noor mõistaks, mis tagajärjed sellise info jagamine endaga kaasa võib tuua. Vaadake koos noortega neid kahte videot ning arutage, et kuidas oleks pidanud käituma, et need lood teistmoodi oleks lõppenud.
Ja läbi arutada ka see, mis teeb sellise foto jagamise eriti ohtlikuks. Võibolla on see küüniline vaatenurk, kuid tuues paralleeli seksuaalõpetusega, siis vaevalt ükski lapsevanem tahab, et ta kaheteistaastane laps kondoomi eesmärgipäraselt kasutaks. Ometigi on juba viiendas klassis tund, kus noored õpivad kondoomi panekut banaanile. Kuigi see mõte võib olla häiriv, siis parem on ju see, kui noor teab, kuidas end suuremate ohtude eest kaitsta. Sama kehtib fotode puhul ‒ foto, kus on nägu peal või mõni väga iseloomulik tätoveering, on ju palju ohtlikum, kui foto, millelt isikut ei ole võimalik tuvastada.
Tihti kasutatakse usalduse võitmiseks ka meetodit, kus väljapressija ise saadab enne fotosid või videosid ning sellega kasutatakse mõjutamispsühholoogiast tuntud võtet, kus teine pool sunnitakse n-ö vastuteenet osutama. Noored peavad mõistma, et väga tihti saadetakse neile lihtsalt teiste ohvrite materjale ning kui inimesega on internetis tutvutud, siis kunagi ei tea, kes on teisel pool ekraani.
Kuidas käituda, kui pilt on juba jagatud?
Paratamatult on teismeiga eriti kõrge riskikäitumisega ning seetõttu tuleks ka rääkida teemal, kuidas käituda siis, kui rumalus on juba tehtud. Kindlasti ei ole mõistlik noort süüdistada, sest põhisüüdlane on ikkagi see, kes talle usaldatud privaatseid materjale kasutab väljapressimiseks, hirmutamiseks või kiusamiseks.
Kindlasti peab iga teismeline teadma seda, et väljapressimine oma olemuselt on selline, et järeleandmine ei kaota probleemi, vaid suurendab seda. Ehk siis mitte kunagi ei tohi ühe lolluse varjamiseks teha veel suuremat rumalust. Julgustage noort selliste muredega alati enda poole pöörduma ning tal peab olema kindlustunne, et teda ei hakata süüdistama. Tehke koos avaldus politseisse ning tasub kaaluda ka psühholoogi kaasamist, sest igal juhul jätab selline usalduse kuritarvitamine jälje.
Ma tõesti loodan, et ma muretsen üle, kuid kahjuks on statistika mu vastu. Näiteks põhikooli vanema astme koolitusel küsin noortelt alati ka anonüümse küsitluse käigus, kui paljud neist on saatnud privaatse sõnumiga infot, mida avalikult jagada ei soovi. Tavaliselt vastab 50-100% osalejatest, et nad on seda teinud. Aga väike saladus võib olla see, mis võib viia väga suurte jamadeni.