Täna tekkis idee, et äkki peaksin ka siia blogisse kirja panema, kuidas mu uusima projekti käivitamine läheb. Paratamatult tundub, et sellest pandeemiast me uueks õppeaastaks lahti ei saa ning võibolla minu kogemused on abiks mõnele õpetajale, koolijuhile või organisatsioonile, kes koolidega tihedat koostööd teeb.
Uueks projektiks on siis virtuaalne valikkursus “Turvaliselt infoühiskonnas”, mille idee tuli nüüd sellel talvel, kui iga nädal mitme erineva aine jaoks videoid teha vorpisin. Õpilased olid armsad ja andsid palju positiivset tagasisidet, kuid endal oli pidevalt tunne, et jooksen lati alt läbi. Tahaks teha asju palju paremini. Muidugi ei ole see realistlik olukorras, kus iga nädal on viie aine jaoks vaja uued materjalid luua – see oli hullumeelne koormus. Kevadeks oli unistus ühest sisukast ja põnevast virtuaalsest kursusest kasvanud juba nii suureks, et aeg oli asuda tegudele.
Kuidas testida, kas idee ka teisi kõnetab?
Ma ei hakka nüüd kirjeldama pikemalt protsessi kuidas kursuse sisu ja õpiväljundid paika loksutasin. Minu jaoks oli see päris keeruline osa ja olen väga tänulik kõigile nendele abivalmitele inimestele, kes leidsid aja kaasa mõtlemiseks. Alustan oma kogemuste kirja panemist hetkest, kui olid olemas õpiväljundid, kursuse sisu ja ajakava ning oli vaja välja nuputada, kas mu idee üldse koole kõnetada võiks. Kõige lihtsam viis selliseks testiks on internet ning kuna antud juhul oli tegu väga konkreetselt piiritletud sihtrühmaga, siis sellisel juhul on e-post kõige mõistlikum tööriist.
Siinkohas olid mulle suureks abiks internetiturunduse alased teadmised. Muidugi oleksin võinud ma saata ühe kirja koolide üldmeilile, kuid selline kiri ei saaks tähelepanu. Ja siis poleks ma ikkagi targem, et kas nüüd idee ei kõnetanud või lihtsalt ei viitsitud kirja avada. Inimesed avavad palju paremini kirju, mis tunduvad ainult neile mõeldud olevat 😉
Seega kulutasin ma poole nädala õhtu- ja öötunnid selleks, et teha üks suur tabel, kus oli kirjas kõikide koolide nimed, kus õpilased olid sooritanud riigieksamid. Koolide nimekirja sain sellest artiklist, siis käisin läbi kõik koolide kodulehed ja panin tabelisse ka koolide direktorite ja õppealajuhatajate kontaktid. See oli üsna tuim töö, kuid etteruttavalt võin öelda, et asi tasus ära.
Nüüd, kus koolide nimekiri oli olemas, siis oli vaja head tehnilist lahendust, millega saata personaliseeritud kirjad. Olen varasemalt turunduskirjade saatmiseks kasutanud Mailchimpi, kuid need kirjad kipuvad väga tihti lõpetama vales kaustas Gmaili postkastis.
Paar tundi usinat googledamist tõid mind sellise rakenduseni nagu GMass – see ei sobi suurte turunduskampaaniate jaoks, kuid minu 283 kirja jaoks oli asi ideaalne. Kirja saab mõnusalt personaliseerida, kogu kirjavahetus on su enda Gmailis olemas ja tagasiside järgi tundus, et korralikult seadistades jõuavad kirjad täpselt nii saaja postkasti nagu vaja on.
Kirjade personaliseerimiseks kasutasin paari nippi:
Teema: Kas {Kool}i õpilased on huvitatud valikkursusest „Turvaliselt infoühiskonnas“?
Gmass, siis võttis mu tabelist iga saaja puhul just tema kooli nime, mis tekitas mulje, et tegu on personaalse kirjaga.
Kirja alustasin “Tere {Eesnimi}” – ehk siis kiri tundub just ühele inimesele suunatud olevat. Lisaks siis oli kirjas ka lõik: “7 põhjust, miks sellise valikkursuse pakkumine on {Kool}i jaoks kasulik:”
Siinkohas võiks ju küsida, et kas on eetiline nüüd jätta inimestele muljet, et ise kulutasin päevi nende kirjade kirjutamiseks, kui tegelikult tegi programm minu eest töö ära? Aga sama hästi võiks ju küsida, et kas on eetiline, et kopaga kraavi kaevame, kui seda saaks ka teha labidatega 😉 Kindlasti on see ka üks teemadest, millest kursuse käigus õpilastele räägin, sest kahjuks kasutavad seda nippi ka väga paljud petturid internetis.
Panin kirjad teele kerge südamevärinaga teele ja jäin ootama, et mis saama hakkab. Ja tulemus oli üllatav… Kiri läks välja umbes 150-le koolile (igas koolis saatsin kirja nii direktorile kui õppealajuhatajale). Esimestel päevadel sain juba paarikümnest koolist vastuse. Osad tahtsid lisainfot, osad palusid sügisel ühendust võtta ja oli ka neid, kes kohe eitavalt vastasid. Järgmise nädala paari jooksul tuli vastuseid veel… Võin öelda, et see kirjake oli mu elu kõige efektiivsem e-posti turunduskampaania.
Nädal peale kirja saatmist oli otsus tehtud, et selle kursuse pilootprojekti ma käivitan. Eesmärgiks olen seadnud saada endale kursusele 200-400 õpilast algavaks õppeaastaks ja praeguse seisuga olen täiesti optimistlik, et need õpilased ka leian 🙂
Ma ei hakka eraldi positiivseid vastuseid analüüsima, kuid tahan korraks peatuda äraütlemistel, sest need olid palju väärtuslikumaks õppetunniks endale ja võibolla ka Sinu jaoks armas lugeja.
Sarnane aine olemas
Umbes viielt koolilt sain vastuseks, et sarnane aine on juba olemas. See tegelikult väga super, kuid seda vastust oleks tahtnud saada rohkematelt koolidelt, sest tegu on teemaga, mille peale iga noor peaks veidi sügavamalt mõtlema (ja ka iga täiskasvanu).
Valikainete valimine ei sobi graafikuga
Alles nüüd saan aru, kui erinev on koolide valikainete valimise protsess. Oli koole, kes kirjutasid, et järgmise aasta valikained juba valitud ja nendega jäi siis kokkulepe, et järgmine kevad varem endast märku annan. On ka koole, kus valikained valitakse alles oktoobris. Kuna mul kursus algab 20.09, siis paratamatult ei klapi see asi.
Ei sobi tunniplaani
See nüüd kõige huvitavam vastus. Kuna kogu minu kursuse idee see, et asi virtuaalselt toimub ja õpilane saab ise valida, et millal ta nädala töö ära teeb, siis see argument väga veider. Ühe kooliga tuli see jutuks Zoom’is ja siis sain aru, et koolid ikkagi eeldavad, et virtuaalkursus tähendab Meet vmt tundi. See tegelikult kurb, sest tehnika pakub nii palju põnevamaid võimalusi, kuidas teadmisi õpilasteni viia ja gümnaasiumiõpilaste puhul on selline Meet tund kõige igavam viis ja õpetaja jaoks kõige kurnavam.
Aga hetkel on siis seis selline, et umbes 15 kooli on öelnud, et oleksid huvilised ja ühes koolis mul juba 12 noort ka juba ainele registreerinud. Augusti lõpus plaan siis teha kindlasti ka infotund Zoom’is koolide jaoks. Samuti otsustasin, et kõik videod, mille teen kursuse jaoks, lähevad YouTube’i ka avalikult ülesse, et õpetajatele ideid ja mõtteid anda, kuidas erinevatel viisidel saab õppevideoid teha.
Millises keskkonnas sellist kursust teha?
Teine oluline küsimus, mis kohe alguses üles kerkis oli keskkond, et kus taolise kursuse läbi viimine oleks mõistlik. Eelmine õppeaasta kasutasin Google Classroomi ning kuigi kevadeks olin selle kasutamises juba päris osav, siis ikkagi pole tegu väga funktsionaalse keskkonnaga. Väga palju on manuaalset tööd, hilinejate tööde nägemine on piin ja suhtluse osast ma parem ei hakka rääkima.
Hakkasin siis mõtlema, et mis on minimaalne vajalik funktsionaalsus, et ma lahendusega rahul oleksin ning panin kirja mõned mõtted:
- automaatsed enesekontrollitestid
- hea ülevaade protsessist
- võimalus anda tagasiside videona
- grupitööde võimalus
Üks väga funktsionaalne lahendus on muidugi Moodle. Kunagi kui Pärnu Kolledžis andsin veebilehtede tegemise kursust siis sai ka Moodle põhifunktsionaalsus selgeks õpitud. Aga siin tekkis nüüd küsimus, et kas peaks ise Moodle serveri üles panema, mis tähendaks päris suurt administreerimise lisakoormust või näiteks siis kasutama kellegi poolt pakutavat teenust. Kõige loogilisem oleks kasutada Harno Moodlet. Aga see teenus on päris krõbeda hinnaga – üldhariduskoolidele on asi küll tasuta, kuid teistele maksab keskkonna kasutamine vastavalt kasutajate arvule – näiteks 250 õpilase puhul oleks vaja iga kuu maksta 84 EUR/kuu.
Leidsin ka internetis ühe väga vinge keskkonna Schoology, mis umbes täpselt on minu unistuste lahendus, kuid kahjuks uusi õpetajaid sinna praegu vastu ei võeta 🙁
Mingi hetk sain tuttavalt ühe veebinari lingi. Veebinari pealkiri oli “21. sajandi väljakutsed haridusmaastikul ning võimalikud lahendused hariduse x-tee näitel” ning kuna aeg oli vaba, siis otsustasin kõrvaklapid pähe panna ja koeraga jalutades ka veebinari kuulata. Kui alguses kuulasin poole kõrvaga, siis poole seminari pealt sain aru, et tegu on täpselt sellega, mida otsin. Nimelt tutvustati üht Eesti start-upi Schoolaby, mille eesmärk ongi pakkuda alternatiivi Classroomile ja Moodlele. Koju jõudes tegin ka konto ning kuigi hetkel on funktsionaalsus veel minimalistlik, siis mulle vajalikud asjad peaks seal hiljemalt sügiseks olemas olema.
Eriti meeldis võimalus liidestada oma konto H5P.com lehega ning niimoodi enesekontrollitestid automatiseerida. Asja varjupool on muidugi see, et H5P.com leht ei ole mõeldud üksiküritajatele ning väikseim liitumispakett on kolmele inimesele. Aga isegi siis tuleb asi esimene aasta soodsam, kui Harno Moodle ning samas ma ise loodan leida ikkagi võimaluse, et ma ei pea maksma nüüd kolme kasutaja eest kui tegelikult läheb vaja ühte.
Samuti on võimalik töödele jätta video formaadis tagasiside. Minu idee ongi, et igas moodulis siis kolm esimest tundi noored vaatavad videot ning siis teevad enesekontrollitesti ning neljandas tunnis peavad ise tegema iseseisva töö, mille personaalselt läbi vaatan ja igale ühele ka väikese video tagasisideks jätan. Nii on tegelikult asi isegi personaalsem kui kontakttundides, sest seal pole ju õpetajal aega ega võimalust igale noorele personaalset tagasiside jätta.
Mingi hetk kirjutan kindlasti Schoolaby kohta pikema arvustuse ka siia blogisse, kuid hetkel olen 90% tõenäosusega kindel, et selle ka kasutusele võtan. Esiteks on mul nõrkus kohalike start-upide osas ning teiseks see tõesti põnev asi tundub olevat.
Mis edasi?
Hetkel siis juuli algus ning veidi enam kui kaks kuud on aega esimese tunnini. Hetkel ootan vastust Tallinna Ülikoolist, kust leidsin väga põneva suvekursuse “Lühifilmi tegemine”. Usun, et sealt saaks palju häid teadmisi, mis aitaks videoloenguid teostada paremini.
Eks YouTubes on ka põnevat kraami. Näiteks Kevin – Basic Filmmaker kanalilt saab päris häid nõuandeid videode kohta ha Sir Louie TV kanalilt saab insiratsiooni, et kuidas erinevaid loenguvideosid teha. Samuti on väga hea leid see video, kus antakse nippe, kuidas iPhonega saab kahe kaameraga korraga filmida, mis võib abiks nipp olla intervjuude ajaks.
Veel üheks teemaks on nüüd lepingute põhjad. Osad koolid, kellega suhelnud olen soovivad maksta arvega, kuid päris paljud eelistaksid ka töölepingulist suhet. Ehk siis peaks ette valmistama mõlemad põhjad ning siis leidma juristi, kes pilgu peale viskaks asjale.
Augusti keskpaigas kutsuti mind ka ühte paneeli Arvamusfestivalile ning kui ma juba sinna minemas olen, siis plaan ära kasutada olukord ning püüda kinni hulk põnevaid inimesi ja teha intervjuusid, mida saab hiljem videotesse lisada.
Ehk siis sel suvel tundub, et puhkamised on puhatud ning töö ootab. Sellega seoses meenus veel üks teema, et mis alati palju segadust tekitab – nimelt raha.
Mis on asja hind?
Kui mõnes majandusteaduste aluse loengus istuda ja kuulata teooriat nõudluse ja pakkumise kõveratest ning tasakaalupunktist, siis tundub asi ju lihtne. Päris elus on asi keerulisem – eriti olukorras, kus sul tekib idee pakkuda teenust, mida päris sellisel kujul olemas ei ole.
Ka koolituste ja külalistundidega olen kuulnud mõnikord kurtmisi, et miks ma nii kõrget hinda küsin ühe või kahe tunni eest. Millegipärast inimestele tundub, et sinu ajaline panus on ainult see hetk, kui koolitus reaalselt toimub. Tegelikkuses kulub päris palju aega eelnevalt suhtlemisele, asjade ettevalmistamisele, transpordile ja paljule muule.
Selle kursuse puhul siis proovisin kõigepealt arvutada enda ajakulu. Arvestades, et ma pole kunagi midagi sarnast teinud, siis see muidugi väga hüpoteetiline, kuid projektijuhina tuleb ikkagi mingi kalkulatsioon teha.
Asjad, mis tuleb siis ära teha igal juhul (sõltumata õpilaste arvust) ehk siis püsikulud:
- Idee tutvustamine koolidele (e-kirjad, veebinarid, kõned jne)
- Materjalide loomine (20 x 45 min video + 20 x enesekontrollitestid + 6 iseseisva töö ülesannet + keskkonna seadistamine jmt)
- Lepingute põhjad
Lisaks siis asjad, mis sõltuvad õpilaste arvust ehk siis muutuvkulud:
- E-päevikute seadistamine ja iganädalased sissekanded
- 6 iseseisva töö üle vaatamine ja tagasiside
- Suhtlus õpilastega (e-kiri, telefon, Discord kanal, mille plaanin ka kasutusele võtta)
- Suhtlus liitunud koolidega
Ja ega siin ei ole ka võimalik nüüd öelda, et kui palju mingi tegevuse peale kulub. Kevadel kui asjad juba väga ülepea koormuste tõttu kasvasid, siis oli ka nädalaid, kus kulutasin ühe tunni slaidide ettevalmistamisele, tund video filmimisele ja siis läks asi üles ilma, et oleks aega olnud isegi üle vaadata. Kindel on see, et sellisel kujul asja ma enam teha ei soovi. Endal ka piinlik oli sellist sisu jagada ja mind tõsiselt üllatas, et sain ikka õpilastelt tagasisidet, et tunnid toredad. Tahan, et need videod oleks korralikult tehtud, läbimõeldud ja sisukad ning see tähendab paratamatult mitmeid tööpäevi ühe video tarbeks.
Kui ühe tunni loomine võtab näiteks 40 töötundi siis see tähendab, et 20 tunni peale läheb 800 töötundi. Kui osaleb 200 õpilast, siis see tähendab 4 tundi õpilase kohta, aga kui osaleb 400 õpilast, siis see tähendab 2 tundi õpilase kohta.
Olles mitmeid tunde oma ajakulu tabeliga tegelenud (ja seda ajakulu seal isegi kirjas polnud ;)), siis jõudsin järeldusele, et pean hoopis hinnastamises lähtuma sellest, et mis on koolide jaoks aktsepteeritav.
Ka see tegelikult keeruline, sest kuigi tundub, et koolide standartpakett on see, et 22 kontakttundi = 1,0 koormus, siis valikainete puhul võib õpilaste arv väga varieeruda. Lisaks siis kohal käiva õpetaja puhul tuleb õpetajale anda arvuti, klassiruum, programmide litsentsid hankida jne.
Ma ei hakka siin laskuma detailsetesse arvutuskäikudesse, kuid lõpptulemusena siis sai tehtud ka kursuse kodulehele nö hinnakalkulaator. Algselt oli plaan ainult nö arve põhine arveldus teha, kuid sain soovituse, et jätta ka võimalus töölepingu põhise koostöö jaoks, sest koolidel eelarves tunniandmisega seotud kulud tööjõukulude all, ning arvega tasumine võib takistuseks saada.
Näiteks 12 õpilase puhul tuleb hinnakalkulaatoris selline pakkumine:
20 õpilase puhul on pakkumine selline:
Siin võib tekkida küsimus, et miks palk on sama nii 12 kui ka 20 õpilase puhul. Siin on see loogika, et kui huvilisi ühes koolist väga vähe, siis kool tegelikult peaks ikkagi õpetajale sama koormuse määrama. Kuna minu jaoks on arve põhine koostöö parem (siis saan litsentsid, programmid ja muu maksta enne, kui endale töötasu välja maksan, ning selle võrra maksud väiksemad), siis seetõttu suunan väiksema õpilaste arvuga koole pigem arvega tasumist valima.
Alates 20 õpilasest edasi muutub ka palk vastavalt õpilaste arvule – näiteks kui mingi kool tahaks saata kursusele 50 õpilast siis oleks pakkumine selline:
Muidugi esmapilgul võib tunduda, et koormus suurem kui oleks õpetajal sama arvu õpilaste juures, kuid tuleb arvestada ka, et ühe tunni sisuline pikkus 1h ning lisaks erinevalt tavaõpetajaga ei ole tööleping läbi õppeaasta, vaid kursuse toimumise ajaks.
Väga võimalik, et see hinna osa saab mõne kooli jaoks takistuseks. See muidugi irooniline, sest tegelikult õpetaja palkamine ühe valikkursuse tunni andmiseks oleks umbes täpselt sama suurusjärk kuluna, kuid ma ei näe praegu ka muid alternatiive. Väga imelik oleks teha õppeaasta pikkust tähtajalist lepingut ning seal tekiks veel see oht, et kui sellist lepingut teha paar korda järjest, siis muutub see tähtajatuks ning kellele seda segadust vaja.
Aga praeguseks siis lõpetan. Kui nüüd õnnestub saada sinna TLÜ kursusele, siis püüan seal õpitu ka üheks blogipostituseks kokku panna ning kindlasti peale arvamusfestivali siia uuesti kursuse loomisega seotud postituse teen. Kui nüüd tekkis mõtteid, ideid või kommentaare teemaga seoses, siis palun postita need FB postituse alla või saada mulle kiri diana.poudel@gmail.com või helista 53 097 003.
Kaunist ja lõõgastavat suve!